1. juuni

Esimene ujumine,
tõeline, mitte korraks kastmine,
metsajärves õhtul, kui rästad just jäävad vait,
aga ikka on veel täitsa valge: öö.
Vesi on kummaliselt soe.
Välja tulles imestad,
kuidas sa võisid tunda,
et sul on midagi puudu,
millestki. Kõik on ju. Suvi.

Tõnu Õnnepalu
Kevad ja suvi ja. 2009.

17.mai

Tagasi ei saa mitte midagi.
Mitte midagi, sest neid asju, mis olid,
pole enam kuskil.
Lappan vanu unistusi:
nende väärtus on null.
Riiki, mis selle raha välja lasi,
pole ammu enam.
Üritan unistada uusi,
aga inflatsioon on nii kiire,
et ei jõua.

Tõnu Õnnepalu
Kevad ja suvi ja. 2009.

12.mai

Vihma hakkas sadama, külma vihma.
Tulbid on kinni, võililled on kinni.
Tuba on viltu, tegin ahju tule.
Tunne, et kõik on ära proovitud
ja veel mitu korda. Pole olnud noor
ega saa kunagi vanaks. Keskiga
ei tähenda ka midagi. Olemine,
lihtsalt olemine, ühtemoodi
nii kaugele kui silm ulatub.
Aastaajad vahelduvad, peegel tuhmub.

Tõnu Õnnepalu.
Kevad ja suvi ja. 2009.

Tüdinud kõigest, tüdinud armust ja hirmust,
tüdinud tänavaaukudest, juustest enese pääs.
Tüdinud mõtteist, suurist raamatuvirnust,
tüdinud sellest, et kuskil ei kumagi pääs.

Tüdinud tööstusest, tüdinud paadist ja parvest,
tüdinud autodest, tüdinud aatomijõust,
tüdinud uuest ja vanast undavast sarvest,
tüdinud kohtlusest, tüdinud nõukate nõust.

Oled, sest pead, isuta hulgud ja hingad,
seegi su meelest ei muu kui tühi rutiin,
võbelus veel, lillede lõhn - neid ehk veel hindad,
enesest öelda ei tea, milleks muigutad siin.

Elu sind üllatas kord, otsisid elule mõtet,
nõnda, kuis elu sul kaob, nõnda mõtegi kaob,
kerkib ja kaob, pole jäädavat mõtet,
see, mille avastab üks, teise jaoks ikkagi kaob.

Hando Runnel
1976

Kõik mida kartnud oled
iseendas
saab teiste tegemiste
mõõdupuuks
Nool ainult arvas hetkeks
et ta lendas
kuid kõigest pöördus ringi
iseendas
ja tardus jälle
uuristatud luuks

Või keegi teine liigutas
ehk tausta
ja sellest tekkis
lennunägemus
see kõikemuutev
elukogemus
kas oli teine
nõnda tehes aus ka
kes seda hiljem
endalt enam küsib
kui kogu tasakaal
su argielus
sel ainsal
libaelamusel püsib.

Aita Kivi

nägin sind kohvikus
ja tahtsin ära joosta

aga jäin
jäin piinama oma põski naeratamisega
varjama valu ja
vuristama viisakaid lauseid
kuni tõmbasin kohvi kurku ja köhisin

köhisin selles kenas kohvikus
kurbust kärnkonni ja killustikku
köhisin purunenud lootuse kilde
ja kunagi õitsenud õnneõhinaid
millest olid saanud kahisevad õlelilled
köhisin oma kohmakust ja uneta öid
jäin vaikseks ja üsna tühjaks

aga jäin
ja sinagi jäid

kuumad lootusekopikad käes
mu kõrvale järjekorda seisma

Kristiina Ehin
Kaitseala. 2005.

suuremeelne öö
magusa lõhna kerge palavik
su juustes
õrn mälestus
päikesest põskedel
selline öö
kus see kes ei oska vastata
peab suudlema küsijat

ikka ei ole veel talv
on tahmane hämar õhtu
ja mu silmad on tõmbunud mustadeks kahurikuulideks

sinu silmades on elu surmast suurem ja
ja terve hulk
udusulgraskeid küsimusi

Kristiina Ehin
Kaitseala. 2005.

Mu õnn

Mu õnn on vaikne sahin,
Mis liigub lehtedes;
On nagu virve, värin,
Mis elab lainetes;

On pilvekeste sära,
Kui üle taeva nad
Nii tasa ehakullal
Kõik koju sõuavad;

On õite unenägu,
Kuis ilmub lillele
Ta ainult kaste kaisus,
nii armas, tasane...

On Põhja ööde ilu,
Kui talutuppa ta
Viib muinasjutu vaimu
Veel unenäona...

On koidukiirtes talu,
Kus valgus valitseb,
Kus Eesti süda tunneb,
Kuis ilu suudeleb.

Ernst Enno
26. VIII 1902

Nii tasa mängisid lained

Nii tasa mängisid lained
Ja sahin lehtedes
Käis hilju, nagu kannataks
Ta nuttu lennates;

Ja viimased ehakiired
Veel üle metsade
Kui jumalaga jättes
Tõid kuulda laintele.

Ja kaugel udu tõusis,
ilm kippus uinuma -
Hääl kauge ainult metsas
Veel kostis lauluna. -

Nii tasa mängisid lained,
Paat liikus edasi,
Kui tahaks ta hinge viia
Veel õnnele tagasi.

Ernst Enno
1901

Nad langesid tasa, tasa...

Nad langesid tasa, tasa
Ja kohin värises;
Ei teadnud, ei teadnud ma seda,
Hing ainult igatses.

Ja haljendav muru kattis
End suise säraga;
Ma nägin ainult ta ilu,
Jäin lootma lapsena;

Jäin lootma neid koidukiiri,
Mis iga kätkisse
Kui terendus hilju saadab,
Ei jäta meid rahule. -

Veel praegu nad langevad tasa
Ja kohin väriseb,
Ja ainult sügise tunneb,
Mis hinges nüüd heliseb.

Ernst Enno
1901

See tuba-
veneaegse tapeedi pikad paanid
kriipimas vastu meie pilkude kaasaegsust
igivanad põrandalauad
vastu meie noorusest tuliseid taldu
kuidas leida ennast selle maja
lakitud lae
ja tolmuste treppide vahelt

peegleid ei usu ma enam ammu

neist igaüks igatseb erinevat mind
tahtes puudutada mu põskede päikesepuna
oma klaasise käega

ainult mu lapsepõlve rahulik
heleroheline jõgi
näitas peegelpilti mida pidasin omaks -
see liikus isegi kui ma ei liigutanud
see näitas naeruvärinaid
ja pisarate kommet kiiresti kuivada
või kukkuda kergelt ja julgelt
omaenese peegeldusse

päevad voolavad aeglaselt
nagu ootamisest oimetu oja
või kiiresti nagu kärestik kui
tunnen enda ees su silmade neelukoske
uksed avanevad ja sulguvad taas
plastikraamidega aknalaual
istub kuninganna ja õmbleb

kolm tilka verd kukub lumele

Kristiina Ehin
Noorkuuhommik. 2007.

kui tuled ohtlikult lähedale
on aed täis libedat lund

pimedal katuseräästal kraaksub vares
oma kaduvat noorust
tema kare kurguhääl jääb
lõpetama seda päeva
viimane lumesadu vastu sooja kevadet
alustama meie elu

su pruunide silmade pilk
on nagu puukoor
millest läbi immitseb päike
ja sinu suu sulatab hirmu viimased helbed
mu huultelt

lõua all
otse kõrisõlme kohal
on igavesti hele laik
mu vesiroosivalgetest aastatest
ja ükski iha ega
üleni punastama panev puudutus
ei pühi seda ära
see ei ole lumi ja sellepärast ei sula
isegi säärases soojuses

kui aed on täis libedat lund
ja kaks inetut pardipoega
märkavad ennast
teineteise silmade peeglis

Kristiina Ehin
Noorkuuhommik. 2007.

kui räästad tilguvad
aga kevadet veel ei ole
ärkavad kõrvarõngad mu karpides
ja siidisallid kahisevad kannatamatult
vastu mu riidekappide uksi

särav vaikus
on mu silmamuna sees
särav võbisev
põlvini päikesekiirtes
lükkan kaldamudast lahti
oma südame kerge
pajuparve

Kristiina Ehin
Noorkuuhommik. 2007.

sinakasroheline kevad mu kõrval
nii lumehaige
nii katkiste huultega
sinakasroheline kevad
mu helge ja heitlik sõber
võtab kinni mu unisest käest
ja viib vaatama kuidas
öö käristab lõhki oma pilvedest kleidi
ja kuu ilmub me ette
ihualasti
puupaljalt
nagu laps kes ei nõua enam midagi
ja mõtleb veel enne uinumist
mis saab meist peale surma

Kristiina Ehin
Luigeluulinn. 2004.

ma olin koos õega ja ei
rääkinud sinust
kolm tundi istusime verandal
suurtes tsaariaegsetes
tugitoolides pärast äikesevihma
kardinad lehvisid
kare tekk kõditas jalgu
ja ikka veel ei rääkinud ma sinust

kui kaua võib niimoodi tummalt tunda
üksipäini mõelda maitsta ja mäletada
kas ei sarnane see üksi joomisega?

kardinad liikusid
vesipalm õitses
õrnalt ja mõõdutundetult
mu õde teab kuidas lilli kasta
ja võibolla oleks ta ka teadnud
kuidas jahutada mu
põlemasüttinud südant
aga mina ei rääkinud
kuidas me tantsisime
ja kuidas õhtuõhk õõtsutas meid
mööda õitsevaid tänavaid
ütlesin ainult
et ostsin kingad
kolme krooni eest
ja need on nii kerged
ja sametised
et hakkangi nüüd ainult nendega käima

aga ma ei rääkinud sinust

Kristiina Ehin
Luigeluulinn. 2004.

poolsoe veebruar petab sind
oma porise peatänavaga
isegi ülekäigurada irvitab sulle vastu

ära usu teda

kõige pimedama tänava
kõige hallima maja
koltunud kardina taga
istun mina
õnnelik nagu kalliskivi vaeslapse pihus

otsi mind
igavene rändur
kui su veres on veel verandat
kui su süda on tugev nagu roniroos
ja silmades kohtuvad
hulkuvad täheparved

Kristiina Ehin
Luigeluulinn. 2004.

päike paistab meile pärastlõunal kuklasse
kui kummardume oma elude
härjaikke alla
ustavad varjud
mustad kui rakked
õhtupäikesest soolased ja soojad
sinu silmad- tumedad kui tänu

unest karedate häältega
sosistame unistussõnu
aknaplekid tilguvad vihmast
trepikojas kolistab tuul
ja viimased lehed kukuvad kõheldes kaevu

mida siis uskuda
siin puudekummardajate maal
kus kantslid veel voolavad valatud verest
verest mis
puujumalatel puudus

Kristiina Ehin
Luigeluulinn. 2004.

mida teha nukkudega
naistega
kes on nagu nukud

mida hakata peale emadega
kes kasvatavad tütardest nukke
kukupaisid ja kuulekaid
hüsteerilisi ja kalke
kohvijoodikuid
ja klatšimoore

mida teha vanaemadega kes ei oska vananeda
hellaks ega karmiks
targaks ega kavalaks
kes on jäänud kinni oma
aastatetagusesse peegelpilti
õnneks pole neid palju
sest vähesed iluajastu naised on jõudnud
nii kaua elada
ja saanud säärasteks daamideks
kellelt noortel
polegi midagi õppida
peale hirmu
saada niisama magusaks
igavaks ja nägusaks
nukuks

Kristiina Ehin
Luigeluulinn. 2004.

*100 luulepärli (loeb Tiina Tauraite)

sa istud laua taga ja kirjutad

ma kasvan su tuppa
nagu kollaste õitega ogalill
halastamatult
päikesega koos
jutustan muinasjuttu
ajast mil kasvasin kõrgel mägedes
orhideedest mu õdedest
ja keeristormist mu vennast

su pliiats langeb
ja silmalaud võbelevad
kuidas ma siia sain?

Kristiina Ehin
Luigeluulinn. 2004.

Olin seltskonnas, kus üks tüdruk
naeratas pagana normaalselt
suunurgad tõmbusid täpselt
põselohkude tekkimise piirile
huuled paljastasid valgete hammaste ilusa rea
üks poiss jälle julges naeratada ainult suuga
ta huuled liikusid, aga tema hambad olid kokku pressitud
üks tüdruk naeratas nii, et silmad ei naernud
üks poiss naeratas nii, et kõik kuulsid
üks tüdruk naeratas siis, kui kõik naeratasid
üks poiss pettis mult välja naeratuse
mida pärast häbenesin

kas see ongi rõõm -
päikesekiir hirmu
pragudest?

Kristiina Ehin
Luigeluulinn. 2004.

Lumi

Lumi on märg
vaid siis kui ta sulab
aga ega ma ei olegi kurb
ma vaid ei taha
ma enam ei või
ei oska ei ihkagi armastada
küsi mult kasvõi sina
mõelgu ükskõik kes tahes
kaks
on kas liiga suur
või liiga väike arv
kaks ei ole kontiinum
ega vist isegi mitte arv
ja mitte lumi
mitte kunagi lumi ise ei ole märg
võib-olla et lumesadu on algus
kuid see mis järgneb
see ei ole enam see
ja see ei ole ka tagajärg

Andres Langemets

Ootan sind mereseljal
ilmatu liuvälja serval
lagedal taliteel

Sina tuled ja tuled
vaevaga edasi rühid
natuke tulla on veel

Jalad ei leia sul tuge
küüned jässe ei hakka
libised mööda jääd

Libised minust ära
libised lakkamata
üha võõramaks jääd

Kaod üle mereselja
kaod üle ilma ääre
unustusse sa vaod

Murduvad merejäässe
ajukoorde mu päässe
pikad pimedad praod

Joel Sang

Kui ma neid metsi välja ei mõelnud
on nad olemas
pärast sula tuli pakane ja külmetas
mu jäljed sügavaks
need lähevad laande
olen seal käinud
nooruses või unes
Liiga selgesti on see üksindus meeles
ja õnne lähedus

Ene Mihkelson

Tule pakasesse
Sul on süda nii kuum
Sulata tali ära
Sulata päike purikaiks
Pane katused jooksma
Räästa all tükike maad
Seisan sinna Ees kardinad
Nutan nagu ei kunagi
Olematuks nutan end
Lõpeta tali ära

Ene Mihkelson

Maarjamõisa talv

Öö tõmbab musta joone
ihust läbi,
kaob ängistuses rõõm
ja aust saab häbi;
jääb jäise akna taha kõik,
mil elus
on olnud tähendus
õrnvalus

Lembit Kurvits

Vihma laul

Olen vihm, ma lähen
läbi tuulise metsa.
Lehed kahisevad.
Mu jalad vajuvad sügavale samblasse.
Kord hakkasin minema siitsamast.
Siin nüüd lähen.
Tean, et elu on minek
läbi tuulise metsa.
Olen vihm. Mu kodu on mus eneses.

Aleksander Suuman

Sügisene I

Suvi möödus.
Kui jahe tilk
mu kuumale seljale kukkus sügis.

Suvi möödus
kui simapilk.
Tuul keerutab lehti ja prügi.

Oktoober, mu külmasilmne tädi,
koob jälle kirendavat sukka.
Lillelõhnad ja linnulaul

üheskoos lähevad hukka.

Andres Ehin

Sügise laul

Hall on taevas ja must on maa.
Sajab ja sajab lõpmata.

Udusse langevad sihid kõik eel,
haige on süda ja väsinud meel.

Ah, kui nii palju, nii palju ei sajaks,
tuul selle udu kord laiali ajaks!

Ilm aga sumestub hääletu.
Sügisepäev jõuab õhtule ju.

Kuhu küll lõpeb rändaja tee?
Öö tuleb, pime ja pilkane.

Ah, kui nüüd taevatähtigi oleks,
kui veel see öö nii lõputu poleks?

Gustav Suits

Kui mustavad udud

Kui mustavad udud ja taevas lööb halliks,
saab äkki kõik hääbuv su hingele kalliks.
Sa süütad siis lõhnava sigari suhu
ja tasa kaod kodust, tont ise teab kuhu.

Käid vilistes alla veel tänavaid valgeid,
teel nälginud libudel näpistad palgeid
ja hõiskad kui poisike, silmates suli,
kel süda kui metsloom ja silmad kui tuli.

Sa viipad ta pimeda värava taha
ja jätad tal kübara, mantli ja raha, -
siis kaisutad teda ja taandudes ruttu,
kaod otsekui viirastus, vihma ning uttu.

Heiti Talvik

Jõuluööl

Külm juukseisse sul põimis härmalõngu
ja jõululumme vaibus linna kära.
Su rõivaist levis kannikeste hõngu

ja tähesära.

Nii südaööni sumpasime ringi
ja kirju kuusk - see loitles igas majas.
Kuid leebe nukrus looritas me hingi,

sest võõraist aknaist "Püha öö" meil kajas.

Heiti Talvik

*100 luulepärli (loeb Eliisabet Tamm)

Kui ma saaksin uueks täheks,
pagevaks ja valguskiireks,
ah, kui kergelt elu läheks
Linnuteele tuhmeks viireks!
Näeksin, kuidas hetk on ime,
tee on nii pikk, et pole sihti,
kuigi süda nukkerpime
oidu püüdes nutaks tihti.
Ehk ma mõistaks viimaks kõike...
Mis siis tuleb, eal ei taipa,
aga viimse leegihõike
sõlmin taeva palvevaipa.

Uku Masing

Aeg

Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
On ainult hetk, milles viibime praegu.
Mis kord on alanud, lõppu sel pole.
Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.

Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu.
Võrdsed on hetked, kõik nad on praegu.
Elul on tung kanda edasi elu,
jällegi Kronos et saaks mõne lelu.

Ei ole möödund või tulevaid aegu.
On ainult nüüd ja on ainult praegu.
Säilib, mis sattunud hetkede sattu.
Ainuski silmapilk teisest ei kattu.

Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu.
Vähemat, rohkemat olla ei võinuks.
Parajal määral saab elu meilt lõivuks.

Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu.
Alles jääb hetk, milles asume praegu.
Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju,
kui seda jäävust ka meeled ei taju.

Artur Alliksaar

*100 luulepärli (loeb Guido Kangur)

Kõik on kõige peegeldus

Iga hääletult hävinev silmapilk
on sillalt aeglaselt pudenev tilk.
Vood voolavad hoogsalt

nad iial ei peatu,
ja kaasa peab minema veaga ja veatu;
ja helisev hardus ja vabisev valu
veel vilksatab korraks kesk ükskõikseid kalu.
Ja ahastus ahtub ja igatsus jahtub
ja ihalus lahtub
kesk musta vahtu...
Vaevalt midagi riivad
ja juba see möödub,
ja kõik su võidud sul peost on löödud.
Nagu vihm, mis ei lakka,
on silmapilgud.
Ja kõik on tume
ja kõik on lige.
Aeg irvitab
nagu hambutu ige.
Kõik kordub, et uuesti tunda ja salata,
ja väsinult surra
ja jällegi alata...

Artur Alliksaar

Suudluste hääli kostab

Suudluste hääli kostab tänavalt tuppa,
aken on lahti, õues on augustiöö,
pime ja vormitu pehmus rullub igaltpoolt tuppa,
kaugegi hääl kuuldub ja kuulmeisse lööb:
Kauge on käes, kombatav - maailm koonduks kui tuppa,
salajaid suudlusi siinsamas avaldab öö,
alasti hääl kõlatult kukub tiinesse tuppa,
suudluse maik lõõbena huultele lööb.

Hando Runnel

Ei ole Jumalat,
ei ole lavastajat,
ei ole dirigenti.
Maailm toimub ise,
näidend mängib ise,
orkester mängib ise,
ja kui kellelgi
kukub viiul käest
ja süda jääb seisma,
ei saa inimene ja surm
kunagi kokku- klaasi taga
ei ole midagi, teispoolsus on peegel,
milles mulle vaatab otsa
mu oma hirm oma suurte silmadega
ja selle hirmu taga,
kui ainult hoolega vaadata,
on rohi ja õunapuud ja päevalill,
mis tasapisi pöörab end päikese poole
Jumalata, lavastajata, dirigendita.

Jaan Kaplinski

Härmaniitide lend

Järvelappide üle
härmaniitide lend
Pohlade poeg mina olen
vaevakaskede vend
Pohlade poeg mina olen
põdrasambliku sees
Oma silmad ma leidsin
sügisjärvede vees

Järved kordavad taevast
pilved lasuvad seal
Taevast, mis seisab kaskede
kitsaste õlgede peal

Paul-Eerik Rummo

Võtta ämblik võrgust ja herilane pesast.
Võtta leek tulest ja lind õhust.
Võtta pilk silmast ja pilv taevast.
Võtta kinnas käest ja sokk jalast.
Võtta mees sõnast ja härg sarvest.
Võtta üks ühest ja teine teisest.
Võtta see kastanimuna-maimuke,
mis kukkus puust meie ette,
kui istusime pingil Kadrioru luigetiigi ääres,
ja teha temast luuletus.

Jaan Kaplinski

Kevade tunne

Midagi helendab, helgib ja tuikab
kaugete kinkude takka,
kaugete metsade takka
midagi kutsub ja hüüab ja huikab.

Taevas sätendab, särab ja selgub
õilmetes aasade kohal,
õits'val lõhnaval luhal
tundmatut puhmastes huljub ja pelgub.

Midagi helendab, helgib ja tuikab
kaugete kinkude takka,
kaugete metsade takka
midagi kutsub ja hüüab ja huikab.

Südames midagi salaja tärkab,
paisuvat, vallale püüdvat,
midagi õrnasti hüüdvat
hellana hingesse helama ärkab.

Villem Grünthal-Ridala

Missugune õnn -
tohtida näha
sinist taevast,
maanteed, põldu ja metsa!

Missugune õnn
kuulda ärkava päeva samme,
kui niiske jahedus
alles uinub rohukõrtel!

Missugune õnn -
kasvada, kasvada
lahedasse kõrgusesse
sumedasse sügavusse!

Missugune õnn:
ees on veel terve päev!
Õhtu on nii kaugel,
et ei tulegi meelde.

Leili Andre

On õhtu.
Kõik on vaikne.
Veel loojunud pole
sätendav särav päike.
Nagu midagi imelist peaks sündima.

Eha Lättemäe

Ma arvasin

Ma arvasin nõnda, et meri
on alati sinine
ja et varjatud kullateri
täis on viimne kui inime.

Et merel sõites tuleb
julgelt tuuli trotsida
ja väsimust võites tuleb
ilmast imesid otsida.

Ma sõudsin, südames õhin,
ümber lained sumasid,
taevarannad ja merepõhi
mulle vastu kumasid.

Sain teada, et meri harva,
õige harva on sinine
ning et tühi ja halli karva
on sageli inime.

Nägin maid ma, mis järvetud, jõetud,
tolm ja põrm, muud ei olegi,
inimlapsi, kes mullast on võetud,
kus kulda polegi.

Kuid ma arvan, et siiski tasub
olla, eksida, ihata,
teada tahta, kus tera asub,
armastada ja vihata,

ning näha, et hallist hallim
meri vahel on sinine,
ja tunda: on kallimast kallim
kullateraga inime.

Ellen Niit

*100 luulepärli (loeb Kersti Kreismann)

Mis inimene vajab -
see on maa,
ta vajab taevast,
vajab pilvi,
vettki.
Ei ilma sõbrata ta olla saa,
tal vaja õrnust,
vaja õnnehetki.
See on nii vähe,
siiski nõnda palju.
Ja ilma selleta
hing puudub sul.
Sul on vaja lilli, vaja õhku, valgust,
sul vaja kodumaad
ja koduakna tuld.

Helgi Muller

Kihk

Kui päike paistab palavalt
ja öö on hullusti mahe,
siis üle aedade karata
mul tekib totakas tahe.

Miks üle aia, sa kuripatt,
mult sõber pärib ja küsib,
ja miks ei pruugi sa väravat
kui värav pärani püsib?

Mis asja ma sõbrale vastata saan,
mul polegi mõistlikku vastust,
ma kargan üle aedade
ja otsin isegi vastust.

Hando Runnel

Uskumatu: kui
esimest korda taas need
õites toomingad.

Liig lühike on elu
harjumaks kevadega.

Jaan Kaplinski

Üle kuristiku

Ma ütlen: armastus. See pole vale.
Kui tahad kuulda, tule lähemale.
Kui tahad tunda, tule päris ligi.
Kuid rohkem ma ei ütle ometigi.

Ma ütlen: armastus. Ja kõik on öeldud.
Miks? Ma ei kuule hästi, mis sa küsid.
Jah, kõik võib olla. Jah. Võib-olla möödub.
Kuid imelik, et ta nii kaua püsib.

Doris Kareva

Ma lahkun hüvastijätmata,
et ei kustuks su huulte
ja silmade
sära.

Ma lahkun hüvastijätmata,
läbi kurjade tuulte
ja ilmade
täna.

Ma lahkun hüvastijätmata,
et hoida Su nuukseid
ja pisaraid
ära.

Ma lahkun hüvastijätmata,
veel paitan Su juukseid,
Su kiharaid
täna.

Tõnu Trubetsky

Pisut sinust

kui ma sind vaatan
tuleb pisut sinust mu silma
kui ma sind kuulen
tuleb pisut sinust mu kõrva
pisut sinust jääb minusse
maast millel käin
veest mida joon
koos vihmaga sajab mu peale pisut sinust
koos õhuga hingan ma sisse pisut sinust
pisut minust tuleb mu sisse
ja ma olen sind täis

Rein Raud

Õnn

Õnn on inimese enda teha,
sünnib tema mõtetest ja teost.
Elab meeltes, südames ja kehas,
võrsub töökast, tahtekindlast peost.

Meie õnn ei ela võõrais linnus,
kaugeil saartel, külades ja teil,
ei, ta elab püsivuses, innus,
elab kodukoldeis, elab meis.

Õnn on inimese käterammus.
Raskusteski kätkeb õnne eos.
Õnn on mõistuse ja kindla sammu,
töö ja rõõmu katkematu seos.

Ellen Niit

Kusagil peab olema õnn.
Ta tükid on väiksed ja kuldkollased,
nagu merevaik.
Must adru,
mis on nagu õnnetus ise,
pakub neid meile
oma kõdunevatel kätel.
Kusagil peab olema õnn,
iseseisev kuldkollane maakera.
On ehk meie meeleheide see jõud,
mis kannab teda oma õlgadel.

Aleksander Suuman

Kui veel
sus midagi on lapsemeelset,
veel kohtad siis maailma luulekeelset;
veel vaikseks hetkeks
laule kuulatama peatud,
ükspuha, olgu narrid need või
targalt veatud;
veel oled hell ja hea,
veel veidi imelik ja rumal,
veel pole maine mammon
sinu viimne jumal;
veel otsid midagi,
mis oleks kallim kõigest -
küll suurem kõigest,
küll puhtam kõigest;
veel inimest sa mõistad
luulemeelset,
veel, kuni midagi
sus püsib lapsekeelset.

Hando Runnel

Viisteist

Meil algas imelik aasta,
meid meelitas elukool.
Pool oli meis kindlust ja kangust,
kuid kõhklust ja kahtlusi pool.

Meil polnud eesmärke, plaane
ja elukohuseid eel,
ning kuhugi kõrgele jõuda
vist ükski ei mõelnud veel.

Me tahtsime liikuda lihtsalt,
nii soontes surises sund,
ja minna ja puutuda ise
jäist päikest ja kuuma lund.

Katre Ligi

Lähedus

Olla kaks
lahti lahti lahti
maailmaotsimisraamatut

surutud silmitsi teineteise vastu
teineteise sisse
nagu raamatud iial ei saa

ning et iga leht leiab lehe
iga rida rea
iga sõna sõna
iga täht tähe

iga värin värina

ja mõte
mõtte

Jaan Kross

Sinu sügavas süleluses
mu keha oiatab tasa
lõhnates soo
ja augustiõunte järele
Sinu sügavas süleluses
leian tee
tähtedest tuksleva
täis hetkelist igavikku
Sinu sügavas süleluses
sünd ja surm kohtuvad
lõhnates soo
ja augustiõunte järele

Eeva Park

Öödeta päevad. Sina seismas tänavanurkadel, tumedas valgu-
ses hüüdmas kõigile tõde, mida pole. Aknad seisavad vaikuses.
Minu vaikuses. Aru saamata.

Kinkida, kinkida sulle oma elu. Usu, mida tahad, ka sina lõpetad
ükskord tänavanurkade tumedas valguses või Kodus Kust Midagi
Ei Puudu. Ükskõik kellega.

Homme sõidan ma ära otsima inimest,
kelleta ma ei saa elada.

Andres Aule

Laulda õhtul

Seistes õhtus, mil ootad tüdrukut, keda armastad,
keda hellitaksid ja kallistaksid, keda hoiaksid
ja kes sellele kõigele vaatamata ikkagi tulema-
ta jääb, - seistes nii keset kurba õhtut, näed sa

end äkki ühe kohvise laua taga, keset suitsuseid
nägusid, avad sa siis oma huuled kollasele konja-
kiklaasile, vaatad julgelt näkku tüdrukule, kes is-
tub teisel pool lauda, ja leiad sa äkki nii palju

armastust isegi tolle tüdruku ripsmevärvis,
korjad sa oma silmadesse ja südamessegi värvi te-
ma ripsmeilt, puna tema huulilt, oled sa äkki õn-
nelik, nii et neelanud on sind õhtu, mil jäi tule-

mata see, keda ootasid, sa sirutad oma käed tüdru-
kule teisel pool lauda suure armastuse ja igavese
truuduse märgiks, mis küll võib olla mööduv, müüdav
ja mahapestavgi, ent ikkagi vajud sa kõrvuni kon-

jakiklaasi, suudeldes tolle võõra tüdruku varbaot-
si, kes sulle kirelõõmas sosistab, et polegi olemas
õhtut sellist, mil jääb tulemata see, keda ootad.

Toomas Liiv

Igaüks üksi
seisavad puud,
arvame meie,
inimesed

Igaüks üksi
seisavad nemad,
inimesed
arvavad puud

Jaan Paavle

Morbiidseid maastikke

Igaüks laulab omaette.

See on lausa lubamatu.

Igaüks joobub omaette.

See on egoism.

Igaüks hõõgub omaette.

See on lihtsalt raiskamine.

Igaüks hingab omaette.

See on mõnevõrra mõtlemapanev.

Igaüks vaikib omaette.

See on häälepaelte hügieen.

Igaüks jahtub omaette.

Seda on nad õppinud päikeselt.

Igaüks hullub omaette.

See ei olegi nii hull!

Igaüks hukkub omaette.

Ka siis, kui teiste eest või pärast.

Artur Alliksaar

Inimlikud kontaktid

surun oma hõõguva küsimärgi
su sõgedate huulte vahele
mis õhkavad värvipimedatele klorofülli

mu varvaste bachilik orel
purustab trumminahad
su kurdistuvate varvaste vahel

mu teravaküüneline kõrvalest
lõikab välja su sügava ja melomaanse pimesoole
nüüd saab pimedast soolikast selgeltnägija
kes kümbleb varase valguse tuhksuhkrus

küsimärk sirutub sirgeks

Andres Ehin

Tuisuvari

Tulid tuisust kylmakangena koju
kui võtsin sängis Su kaissu, ytlesid
midagi nii sooja ei teagi
öösel ärkasin koputusest aknale
tuisuööst kedagi leidmata
võtsin Su kaissu ning mõtlesin
miadgi nii sooja ei teagi.

Peep Ilmet

Õhtu

Pilv üle taeva laotas end
ja kaste sajab maha.
Ja öise linnu vaikne lend
kaob kauge metsa taha.

Viib hämarusse valge tee,
ja järvelt kostab naeru.
Ja paadi viivad üle vee
kaks õnnelikku aeru.

Sa küsid "miks" ja sinu hing
on ikka mitmekihtne.
Öö vajub üle metsa, ning
kõik on nii hää ja lihtne.

Kersti Merilaas

Me suudelnud ei olnud seni,
kuid viimaks saabus toogi tund,
ei hädaldand me häbemeni,
meid kaitses lapsik loomusund.

Me suud said kokku just kui ise,
meil juhtunut vaid tunda jäi
ja olla nii et imelise
öö lemb ei lõpeks isepäi.

Siis õigupoolest õhtu oli
just purpurtaevas tuhmus ööks,
see juhtus õues, suvi oli,
me suud jäid ühte terveks ööks.

Me nii ei olnud olnud seni.
Nüüd elatud sai toogi tund.
Arm viis meid uute aineteni
kui oli talv, kui tuiskas lund.

Hando Runnel

Vabadus

Raske on vabadust kanda,
sest vabadus tähendab
maalide mõtlemist,
laulude loomist
ja viiside viimistluspiinu.

Vabadus tähendab võimete sõltumatust,

teadmist oma peaga,
tundmist oma südamega
ja astumist oma jalgadel.

Vabadus tähendab õigust kahelda ja valida veetlevaim veene.
Vabadus on rahutus viljade pärast, mis ei saanud valmida,
ja südamevalu kergema võimaluse pärast, mis ikka jäi peale.

Vabadus on otsimine.
Vabadus on eksimine.

Vabadus on kaotamine, jälleleidmine ja lakkamatu küllastumatus.
Ühevõrra tuttav on talle maitsmise ja keeldumise keel.
Vabaduse jaoks sündinu ei kadesta vange,
kuigi neil on kergem.
Ka vangina on ta vaba.

Artur Alliksaar

Põlemine

Kahtlemine on põlemine häving, ma tean seda, ma
põlen.
Vaatan Sind, ja tean, et leek hävib, tuli hävib, aga õhtu,
milles olen mina, õhtu minus ei hävi. Nii olen ka mina,
olen
otsekui õhtu, otsekui loojuvat päikest täis, ja ometi põlev

õhtu. Muudan ennast, mind muudad sina, muudab aeg,
milles ma põlen. Ja ikkagi - mingil hetkel lõpeb õhtu,
kusagil on õhtu piir. Üle selle minnakse öösse. Sina
lõpetad
lause, lisad: "Seegi õhtu on hävitatud." Ma olen nõus, pole
enam mitte midagi lisada.

Toomas Liiv

Käidi ja külvati varjude seemneid, sest valgus hakkas võrsuma

Saad korra rüübata,

kui algab lahtumine.

Käest
puruks kukub

kilgendav kristall.

Saad vaevalt süttida,

kui algab jahtumine,

ja uhmjat udu

ujub pahinal.

Hing kaugust kirgab veel,

kui algab ahtumine

ja piksed pimenevad

kahinal.

See, mis meid ligindab,

on lahkumine.

Öö.
Uni.
Õli vaikib tahi all.
Et elujõud on

ulmamahtumine,

ei enam
meelde tulegi vist tal...

Artur Alliksaar

Armastus on vaim ja igavik
armastusel on rohelised silmad
vere voogamine ja lõhn
Mis maitse on hammustada tuult
käega puudutada igatsust
On juba väga hilja kui tuule käest rebin
lõnkuvat ust

Ene Mihkelson

Aga muutumise särav tahe
su sõrmis ja silmis leegib
Ja ole sa ihuüksi
Ja ärgu mõistku sind keegi

Oma teed ära anna käest
ka mitte oma elu nimel
Ja tahe kasvab su käest
Ja meie ütleme: ime

Jaan Paavle

Suur on see, mis särab end säästmata.
Põlemiseks pole vaja põhjust.
Palumiseks pole vaja põhjendust.
Ei ole tarbetuid tiibu.
Ei ole liigseid laule.
Ei ole mõttetut miilamist.
Peab kandma rauda südames, et aja kukkuvad
kivikamakad
ei kisuks teda tükkideks.
Julgus on suurim tarkus.
Oma hingeloomule ustav teeb tugevamaks
enese ja elu.

Artur Alliksaar

Ma tean ma ei unusta
kunagi seda päeva
kui adusin et saan
tänada sind
hea ja halva eest
truuduse ja truudusetuse
rõõmu ja kannatuse
eest - kõige
eest mida olen
saanud tunda
sinu pärast ja
sinuga koos

Jaan Kaplinski

Nõnda su lähedus
lõputult edasi kestab
pehmelt ja sujuvalt, otsekui udus või vees
keegi ei aimagi, millest see tõdemus vestab
ega ma isegi tea, kas sa oled mu ümber või sees
tajun vaid soojust, need on sinu sõrmed või
huuled
see on su keha (või su hing), mis mu najale toeb
vaikid, jah vaikid nii lõputult kaua, et kindlasti
kuuled
vihinal möödub mu südamest aastate punetav
loe

Rein Sander

Õnnetus ei hüüa tulles, aga kas ta minnes hüüab?

Mõnikord näen unes mõtteid.
Kellegi poolt pooleli jäetud mõtteid.
Kellegi poolt kunagi kaotatud mõtteid.
Mõtteid, mida häbeneti tunnistada.
Mõtteid, mida kavatseti kinkida enne, kui algas suur
salgamine.
Näen kujutuid kujutelmi.
Näen uppunud maailmu unistusmerede põhjas.
Näen loomi, kes valmistuvad sündima tuleviku
aastatuhandete
tardetulva alt.
Näen ehtetute tõdede piirjooni.
Kuulen kehtetute tõdede kiirtooni.
Kompan saari, millistest viib mööda saatusteookeani
hoolimatu hoovus.
Mu süles on maitsmata jäävate lummuste varisevad
viljavihud.
Kõigest kõige tähtsam on see, et näen sinu näo
kisendavat kordumatust.

Artur Alliksaar

Ärge vaadake mulle näkku.
Kust mina tean,
mis te seal näete.
Teie ei paista ju läbi.
Kust mina tean oma patte
või teie omi.
Palun, ärge vaadake mulle näkku.
Mu nägu on klaasist
ja mu süda on klaasist ka.
Milleks on teil vaja seda vaeva,
teada must järsku kõik.
Ärge vaadake minu sisse,
ärge vaadake minust läbi.
Kannatust,
ma räägin ise,
räägin ise ausalt kõik ära.
Mis ma endale pean,
pole kaugeltki paremad palad.

Katrin Laur

Puu on puude kõrgune
muru murumadal
õnn on õnnesuurune
selg on seljataga
valu on mäekõrgune
usk tas murumadal
kui me lõpuks virgume
hing on vait ja vaga
kui me lõpuks virgume
puu on murumadal
muru puude kõrgune
kinni kasvand rada
siis näib õnne mäekõrgune
valu murumadal
kui me lõpuks virgume
kõik on seljataga

Heiki Vilep

Ei ole õige öelda, et inimesed
tulevad ja lähevad.
On inimesi,
kes tulevad
ja kunagi ei lähe.
Nad on sooja hommiku sarnased.
Nad tulevad
ja tulevad
ja tulek on lõpmatu liginemine.
On inimesi
kes lähevad
külmas ja rõskes õhtus.
Nad lähevad
ja lähevad
ja nende ümber
võbisevad varjud
ja minek on lõpmatu eemaldumine.

Aleksander Suuman

Nii palju on valikuid

otsin ikka veel
oma kuuluvust
oma inimesteringi

miks ei sündinud ma
siia ilma
nagu tiiger omasuguste
triibuliste sekka
laisalt taigade
kividel külitama
kõrisid
kiskuma ja jälgi ajama

miks ei sündinud
ma valgete tanupeade
sekka
rehetarede suitsu
vaikima ja vanutama

miks olen pidanud
veerand aastasada
oma karja otsides
endale ja teistele
valetama
usku pöörama
ja südameid murdma

nii palju on valikuid

Kristiina Ehin

Ööd kirjutavad end hommikuks,
sest et õhtu ei lõpe,
valgus ei lähegi ära,
mõte on tunne.

Imestan unest unne -
miks millelgi, mil on tähendust,
pole nime?

Kogu aeg kestab uus.

Pimestav öö, sinu pärast
päev nüüd komberdab, pime
otsekui Oidipus.

Doris Kareva
Aja kuju. 2005.

Maailm hargneb ja haruneb, kuni
paistab, et ükski haru
ei saa enam teisest aru.

Igaühel on oma uni.

Ometi paistab. Päike.
Ja kõik läbi kõige.

Paistab, et põhi on õige.

Paistab, et miski siiski
ei ole nii raske
kui paistab.

Doris Kareva
Aja kuju. 2005.

Tundub, et tuleb tund,
millal tuleb
midagi ära tunda,
midagi muuta - eelkõige eneses,
midagi teha,
et maa peal heledam hakkaks.

Doris Kareva
Aja kuju. 2005.

Kuulan tunde ja tunde
mere ainukest lauset,
mõeldes,
kuidas see kirjutatakse.

Doris Kareva
Aja kuju. 2005.

See, mis on, on väljendatav
ühes teises keeles,
mile unustame sündides.

Mõnikord paar sõna siiski meenub -
näiteks mererannas kõndides
ilma mõteteta, ilma muredeta,
ilma ainsamagi sendita...

Kivid kõnelevad seda aegamisi,
aga täiesti aktsendita.

Doris Kareva
Aja kuju. 2005.

Sa ei ole kellestki parem.
Sa ei ole kellestki halvem.
Sulle on antud maailm.
Näe, mis seal näha.

Hoia seda, mis on
Su ümber, hoia, kes kõrval.
Kõik olendid omamoodi
on naljakad.

Kõik on õrnad.

Doris Kareva
Aja kuju. 2005.

Kes on õppinud armastama,
on õppinud surema.

Mida kõrgemad mäed,
seda sügavamad on orud,
seda rängem on teekond
südames rändajale.

Seda suurem on rahu
mõistes, et ole, kus oled,
alati oled Sa päral.

Doris Kareva
Aja kuju. 2005.

Laine lööb kividel ilmsiks mustri,
värvide erakordsuse, ilu,
mida nad isegi enne ei teadnud,
ei tundnud -
mustri, mis kuivades kaob,
kuid talletub mällu.

Nõnda on armastus.

Doris Kareva
Aja kuju. 2005.

Kaks ja pool sekundit nägin Sind
pärast kaht ja poolt aastat.
Mu silmapõhju see silmapilk
siiani laastab ja taastab.

Välk, värin ja voog koos
ühesainsamas pilgus.

Ma ei suutnud vist teregi öelda.

Kui helkiv mõõk lõhestab mind
Sinu seletamatult kurb hiilgus.
Maailm,
maailm vaid läheb mööda.

Doris Kareva
Aja kuju. 2005

Kõik, mida ma ei tohi mõelda,
mõtleb mind.
See, mida ma ei julge,
eriti.

Kõik, mida olen taibanud,
ei aita.
Ja ega seda palju olegi.

Doris Kareva
Aja kuju. 2005.

See ei parane kuidagi.

Seda, mis õhust võetud, tagasi panna ei saa.
Su mõte on see, mida elad.
Mis lõigub su käsivarsi, mis süstib end veeni,
mis sunnib sind oksendama
igal hommikul, mil vaatad tõt
alasti valega.

Rongid risti ja rästi, rööpad, koopad,
tunnelid, tundmatud jaamad
sööstavad läbi sust, kuni ükskord
jääd ette.
Sa tead ju: kord nad kätte su saavad.

Siis, kui sa enam ei talu,
et x suhtub y-sse, nagu valu on valu -
ja Rooma viib iga metroo.

Doris Kareva.
Aja kuju. 2005.

Valu grammatika: süda-söe
ei kääna, ei pööra, vaid muljub
aeglaselt, tuhaks, mis hõljub,
hõljub, haihtub ja kaob.

Ja enam ei ole vahet.

Tumm ajanatuke taob:
ma tahan tahta Su tahet.

Doris Kareva
Aja kuju. 2005.

Ta vihkas iseend
nii intensiivselt,
et maksis kätte kõigile,
kes teda armastasid.

See oli tema viis
panna end kannatama.
See oli tema viis
paluda rohkemat.

Doris Kareva
Aja kuju. 2005.

Jah, me magasime koos.

Raevukalt tekki rebides
nagu õde ja vend.

Surnuaia garaažis.
Basseini riietusruumis.

Määndunud moondunud majas
leinas, piinas ja lootuses

toetades teineteist, hoides
ja trotsides.

Millised uned!

Doris Kareva
Aja kuju. 2005.

Kui surmahirm saab nii suureks,
et pageda enam ei jõua,
siis sööstadki talle vastu.

Siis karataksegi kuristikku,
peadpidi gaasiahju,
läbi peegli. Kuis keegi.

Hirm on hirmsaim
gravitatsioon.

Doris Kareva
Aja kuju. 2005.

Kõik, mida vajad, tuleb su juurde
ühel või teisel varjatud kujul.
Kui tunned ta ära,
saab ta su omaks.

Kõik, mida tahad, tuleb su juurde,
tunneb su ära ja saab sinu osaks.
Hinga, loe kümneni.

Hind selgub hiljem.

Doris Kareva
Aja kuju. 2005.

Kell käib
mööda maja ja peatub aeg-ajalt
mõne magaja voodi eest.

Hoian silmad kinni,
ei hinga.
Ta osutid võivad teravad olla.

Vanavanemate näost näha.

Doris Kareva
Aja kuju. 2005.

Sain valmis maaliga
mil lõuend ülenisti valge
vaid alumises nurgas
täpikene must
ta rikkus selguse
ja igipuhta alge
see täpp
mis tuli ei tea kust
kõik kiidavad mu maali
maitset
kätt
ja täpil mõtet otsivad
ja seletust
ei kiida miskipärast keegi
valget püüdlust
seepärast täppe maalin
põhimõtteliselt

just

Heiki Vilep

Ma lendan!
Vaadake, ma lendan!
karjus komistanu
see möödub...
lausus mööduja
kõik möödub

järjepanu

Heiki Vilep

Kuristiku veerel
seisad vagusi
astu siis see samm
edasi on tuntu
tagasi on uus
kuristiku veerel

sünnib kirgastus

Heiki Vilep

Kusagilt pimedast
karjuti appi
jooksin kui meeletu
meeletu soov oli aidata
aidata karjuda appi

Heiki Vilep

Kohut ei mõista me üle
vaikima sündinud suhted
sissetambitud hambad
naerud ja ohutud ohked
kohut võib mõista me üle
see kes on öösiti kohal
varjuna jalutsis seisab
puudena akna all kohab
vormitult ilmub ja mõistab
kohut ja kohta ja kihu
mõistuse vaikival viivul
mõtestab hinge ja ihu

Heiki Vilep

Vana portselanist vaas
kui lits
tülpinud on
tuhandetest vartest

Heiki Vilep

Pimedas minna
pimedas tulla
päevane aeg
kanda maha
sigina-sagina arvele
hankimaks öösid
ja raha
aeg voolab liiva
ja omasoodu
päevades valitseb
reegel
nende hinnaga
ööd on loodud
unede ristuvail
teedel

Heiki Vilep

Hommikul
mil katused on märjad
tuleksid kui tulemused meelde
lõpud
mis on lõppemata alles
algused
mis alustatud tuulde
hommikul
mil katused on märjad
hingesopis sügiskarge tukse
kogunevad varjud justkui avaks
mineviku sammaldunud ukse
mille vahelt
pöidlapikku vennas
lehvitab
ja pageb kaenlas sai
jättes märga olevikku maha
kolm nii vajalikku
hästi
pikka
pai

Heiki Vilep

Kauge heli

Mingi kauge heli püsib meeles,
püsib lõhnu sõõrmeis, maitseid suus.
Mingi kauge heli püsib meeles,
kuigi asi oli hoopis muus.

Juba ammu olin väga lapsik.
Juba ammu enam pole noor.
Kuskile, kesk ämblikke jäi üksi
sinitolmne lapsepõlveloor.

Ühel päeval, võttes jalast püksid,
nägin, et ma pole enam noor.
Panin püksid jalga, aastad läksid.
Häälemurre, siis taas poistekoor.

Iga asja jaoks on kuskil lõpud.
Asi ise võib neid valida.
Vahel jõuad välja, kuhu kipud.
Vahel lõpp võib ümber kolida.

Pahatihti jõudsin selgusele.
Enamasti selgus hiljaks jäi.
Keegi süütas seljataga tule,
kui ma läksin langetatud päi.

Kahest klassivennast mõtlen tihti.
Tihti mõtlen ühest kooliõest,
kellega me pole saanud mahti
teha oma kaugeid soove tõeks.

Juba ammu olin väga lapsik.
Asi ongi selles, mitte muus.
Tundsin sündides, et olen kaksik.
Nüüd ka üksindus ei ole uus.

Ott Arder

Jaan Kruusvallile

On kauguste raugus, mis rahutuks teeb
ja valgused risti ja põiki.
On kauguste raugus, mis rahutuks teeb,
ja igatsus, haarav meid kõiki.

On kõrgete pilvede peegeldus vees
ja kaugete tähtede sära.
Veel kusagil sügaval järvede sees
kihk tõusta ja lennata ära.

Ott Arder

(K)õigest luulest

Luule sünnib
kus sünnib
kui sünnib

Ei sünnis
ei ebasünnis

Sõnastub imekombel
vaid lihtsalt

Ellu jääda
võib üle aja
luule kõigest
kui vastukaja

Õnn on
igaühe
hetkesuhe
igavikuga
kus
mistahes kõrgus
võrdub sügavikuga

Ott Arder

On olnud enne
loendamatuid surmi, sünde
nüüd olen siin
ja loendan oma minuteid ja tunde.
Mu armas täht, mis otsib oma saba
ja üha oma telje ümber pöörleb,
veel höörleb hõljuva, suursugusena,
veel höörleb sulnilt sinise ja õdusana.
On rahulik ja kindel tema käik
ja pisut eemalt näib, et ongi korras kõik.

Ma olen siin ja loendan minuteid ja tunde
ja vahel püüan liigutada kõrvu,
mis mul ei õnnestu.

Mõni asi veel ikka ei õnnestu,
ei õnnestu paljudel meist,
kes me siin elame kõrvu.

Ott Arder

Sel õhtul jooksis tänavatel kasse,
neid igal õhtul jookseb tänavail.
Ja mina pöörasin just ühte tänavasse,
mis juhtumisi polnud teab kui lai.

Ei olnud mina selles linnas ammu käinud.
Ei tea, mis tuuled nüüd mu siia tõid.
Või on see juhus, mis meid viib ja toob?
Mis on see juhus, mis meid viib ja toob?
Veel jookseb tänavatel juhuslikke kasse.

Ott Arder

Õuna lõuna

Üks uss kord mööda
ladvaõuna roomas
ja oli juba hambaid
õuna sisse löömas.
Õun aga köhatas,
ütles: "Mul on lõuna!"
Uss vabandas ja roomas
otsima teist õuna.

Ott Arder

Väikemehe probleem

Peab suurte peale vaatama alt üles
ka siis, kui istud põlvel neil või süles.
Kuid nemad seda märgata ei taha,
vaid harva kükitavad sinu juurde maha.
Ja selge see, et nõnda kael jääb kangeks.
Kuid suured tahavad, et kangekaelsus langeks.

Ott Arder

Luts ja hüljes (arvustus)

Luts on libe nagu hüljes.
Ühest küljest.
Teisest küljest:
miks meil äkki lutsuga
vaja hüljest võrrelda?!

Luts on luts
ja hüljes hüljes.
Ühest ja ka teisest küljest.

Ott Arder

Marju Kuudi kirju koer

Marjul on üks kirju koer,
kellel nimeks Muri.
Täitsa tavaline koer,
sõbralik ja kuri.

Kirju kirju koer ei saa
ega ajalehti telli.
Kont on hambus nii või naa,
postiljoni ta ei salli.

Eluasemeks tal kuut,
kaelas rihm ja kettki.
Külas käib tal puudlist pruut,
lastakse koos vettki.

Pistnud koonu välja kuudist
Muri teab, mis ilmas uudist.
Ja ka seda, mis ei paista
mõistab Muri kuudist haista.

Ott Arder

Kodust ja loomadest

Raadio ei ole loom,
tolmuimeja samuti.
Kuigi mõlemad häälitsevad,
on asjad nad ometi.
Televiisor ei ole loom,
kuigi temas end liigutab pilt.
Veel kusagil elutseb gnoom
ja soojemas kohas kilk.
Kas kärbes on kodulind?
Mis loomad on hiir ja rott?
Miks kass on see vabam vend,
kuid koeral on kuut ja kett ?
Kõikidel loomadel pole kodu,
koduloomigi kodutuid
võib hulkumas kohata sadu,
puudub koht, kus pidada neid.
Kui ka lehmi, lambaid sigu
keegi ükskord enam ei pea,
koduloomaks jääb ikkagi tigu,
teised kodu kaasas ei vea.
Teo kodu, teo tilluke karp
pakub kaitset ja mugavusi.
Nagu meiegi majakarp,
tulvil elu ja elamusi.

Ott Arder

Nõuanne mustadeks päevadeks

Kui kord kätte jõuab taas
reede ja kolmteist
ära kõnni silmad maas,
peale sebra
siiralt sõbraks
pidada võib teineteist.

Käsikäes käib ämbrissegi
astumine kergelt
ja kui juba kukkuda,
siis üheskoos
ja kõrgelt.

Ott Arder

Me uhkuse alus

Sirel on õitsenud ära
ära õitseb jasmiin
meie ei lähe ära,
meie elame siin

Põhjala leegiga põleb
aeglane temperament
lauluga jaaniõhtul
lai lõkkele lööb lament

Kord on meil hiigelkõrge
kord on me uhkuse alus
õnn olla võiks suur ja sirge
aga distsipliin tolkneb jalus

Vahva ja uhke rahva
lauluõliks õlu ja viin
öö lühike, pudelid pikad
ja plikad on blondid siin

Ott Arder

Eesli jõulupuu

Kord eesel tellis jõulupuu
ja kutsus külla mära.
Siis sisse lendas kakaduu
ja puhus küünlad ära.

Kui jälle säras jõulupuu,
siis tehti palju kära
ja välja aeti kakaduu
ja kuusk see söödi ära!

Ott Arder

Kameeleon kui seebimull

Kel maske jätkub tänaseks,
sel jätkub neid ka homseks.
Aeg-ajalt vahetada mask
on ikka olnud kombeks.

Kui saab ja jääbki omaseks,
et aina püüad näida,
siis enam sinu endaga
justkui ei läbi käida.

Vaid ilus ümmargune null
jääb sillerdavast ilust
ja väga kaugele see pull
nii rõõmust jääb kui valust.

Kui hall ja raske tüdimus
on igakülgselt ehe
ühtäkki mitte ükski mask
ei enam korda lähe.

Ott Arder

Videvik (naishäälele)

On tulevik murdumas pooleks,
end minevik paotab su ees,
vaid viltuste valguste hooleks
jääb videvik, truu seltsimees.

Ei pruugi ei naerda, ei nutta,
kes teab, mida peab ega pea,
kui enam ei rumalalt rutta,
kui vähemalt saatust ei nea.

Muu tuleb kas viimaks või juba,
vaid üksindus pikalt on ees.
Üks uks, neli seina ja tuba,
kus sina ja videvik sees.

Ott Arder

Kägu ja käbi

Käbi nägi kägu,
kägu nägi käbi.
"Ripud?" hõikas kägu.
"Kukun!" vastas käbi.

Ott Arder

Maasikad

Õide löövad maasikad,
siis kui saabub kevad.
Purkidesse ajavad
marju suvel emad.

Purgi sees nüüd kobaras,
ninad vastu klaasi,
oma mahlas magusas
mängivad nad moosi.

Peenral lehti vaid rohetab,
pole õit ei marja.
Ära parem, maasikas,
laste eest end varja.

Suhu me su pistame
ja sa pääsed purgist.
Meie sinust lugu peame,
isad - hapukurgist.

Ott Arder

Üks elu

Üks elu leidis oma koha minus.
Nüüd otsin iseennast elu teel.
Ma olen leidnud osakese sinust
ja õige mitmeid osakesi veel.

Ma aiman aega, aiman võimalusi.
Mul vahel meeldib loota võimatut.
Üks elu minus - tuikav tõsiasi,
ei ühtki tõtt, mis saabuks valutult.

End arvan teadvat, kes ma võiksin olla,
kuid kas ma olin, seda veel ei tea.
Must joon jääb vedamata siia alla,
küll ükskord veetakse. Kõik auku.
Halb ja hea.

Ott Arder

Ja andke mulle andeks lapsepõlv,
mis lõppeda ei taha,
ja liiga hilja alustatud päev,
et kõike seda, mida näen,
ei oska märgata -
veel pisut aega andke
ärgata.

Ott Arder

Näib vahel, nagu oleks kõike
liiga kergelt võtnud.
Ja vahel, nagu jälle hirmus tõsiselt.
On jäetud mind, ma olen teisi jätnud.
Mis tähendus on sõnal kesiselt?

Kus on see keegi, kellele ma võlgnen
kõik oma minad, halvemad ja head?
Kui palju olen ise, palju põlvnen,
mis voorusist võiks saada homsed vead?

Näib vahel, et eelarvamusi kõigest
ma päevast päeva juurde ammutan.
Ja luues ettekujutusi ainuõigest
nüüd juba vähem loon kui lammutan.

Kui poleks hetki lähedaste seltsis,
mis sest, et neid on õige väheselt,
ma vaevalt enam suudaks olla seltsiv,
ma vaevalt suudaks tunda üheselt.

Näib vahel, nagu oleks kõike
liiga kergelt võtnud.
Ja vahel, nagu jälle hirmus tõsiselt.
Kõik oma jälje minusse on jätnud,
ei paista palju otsaesiselt.

Ott Arder

Kõik see on meie elu,
trammi- ja kõnniteed.
Kesköine keskustelu,
talved ja tulvaveed.

Kõik see on meie elu,
sõbrad ja tuttavad.
Võõrad, kes tundmatusse
tänavail tõttavad.

Kõik see on meie elu,
suved ja sügised.
Koltuvad hambad, taskud
tubakaprügised.

Kõik see on meie elu,
eile ja täna veel.
Ei seda teagi keegi,
kaua ta viibib teel.

Kõik see on meie elu,
meie valge ja must.
Tule ja mine ja kulu
kuhugi minekust.

Ott Arder

Ununenud unistused elustuvad unes,
uni tuleb üksinda ja ilma kärata.
Ei saa olla lootmata, kui vaikselt silmad suled,
et sind võõrad enneaegu taas ei ärata.

Ununevad unistused, ununevad uned.
Raske loota, kullake, ja raske uskuda.
Sõnad on ju kenad kõik, vaid mõned ilukõned
takistavad sügavasse unne laskuda.

Ununenud unistuste vastuhelgid unes.
Tuuleke nii tasane, nii lahked valgused.
Sädelus, mis peidab end veel sadamata lumes,
sosistab taas võimalikuks uued algused.

Ununenud unistused elustuvad unes.
Uni tuleb üksinda ja ilma kärata.
Hommikuti, kullake, käe lauba peale paned,
see on sinust kena- vaid nõnda ärata.

Ott Arder

Taeva all

Taas mööd mu hõlmu õhtu
sirutab oma tiivad.
Igituttavaid lõhnu
tasased tuuled viivad.

Laine su jälgi liival
limpsides minema pühib.
Pimedus matab ükshaaval
kõik pääle majakavahi.

Tasase tule maitse
pisut avatud suus -
vaikus ei kordu iial,
vaikus on alati uus.

Seesama eile ja täna
ja ajast aega seesama -
kaugete tähtede kumas
maale saadetud sõna.

Ott Arder

Üks minevik, mis mõnevõrra teada.
Üks tulevik, üks õige kauge kuma.
Üks aeg, mis piire võtab ümber seada -
ei olla saa vaid iseenda oma.

Üks olevik täis mineviku müra
ja hetked tulvil nukrat loobumist.
Kõik hilineb, vaid minek saabub vara.
Jääb õige väheseks koosviibimist.

Üks minevik, mis mõnevõrra teada.
Üks tulevik, mis mõnevõrra tume.
Üks aeg, mis piire võtab ümber seada.
Ei muud. Ei midagi. Vaid pisut muutuv jume.

Ott Arder

Öövarjutus II

Öö õige aegamisi lahti rullus,
kui õhtuvalgus murdus vaikselt katki.
Kuuvalu kummaline hõbehallus
loob üha uusi lummuslikke hetki.

Kõik tundub järsku hea ja imeselge,
kõik laheneb ja lihas lõtvub näos.
Su ärgates on väljas ammu valge,
pelk lohutus end peidab unenäos.

Ott Arder

Öövarjutus I

Kui rumal rahutus ei lase üksi olla,
vaid ajab mind toast välja keset ööd,
siis astun õige vaikselt trepist alla,
ei sega neid, kes pärast päevatööd

nüüd juba magavad ja näevad und võib-olla;
ei ole nägemas neist keegi seda ööd,
mis avaneb mu ees, kui jõuan alla,
kus põleb laternaid, et valgustada teed

neil, keda rahutus ei lase üksi olla,
vaid ajab äkki välja keset ööd.
Et rahunenult tagasi kord tulla,
ma lähen õige vaatan tänast ööd.

Ott Arder

Elulaadi küsimus

Grammofonil võimatu on
muuta elulaadi.
Ikka tuleb keegi,
paneb peale vana plaadi,
tunneb ennast hästi
mineviku sees,
tunneb ennast hästi
grammofoni ees.
Sellest pole midagi,
et nõel on veidi nüri,
lootusrikkal pilgul
Mari embab Jüri.

Ott Arder

Meenutus

Mulle vahel meenub sinu õdus vaikne kamber.
Sinna tahaks tulla mõnel märtsiõhtul veel.
Kamber meenub, ent ei meenu telefoninumber.
Ei saa tulla isegi, ei telefoni teel.

Aga mine võta kinni, nii ehk ongi parem.
Kamber oli kena küll, kuid sul on kole hääl.
Hääl on küllap endine, muu vaevalt nagu varem.
Liugleb aeg kui vana lehm, kes libedal on jääl.

Kamber oli kena küll ja sina veelgi kenam.
Ei ma ütle vähem, ei ma ütle enam.

Ott Arder

Numbritel on igatahes
puudulikud lõhnad,
sündmustikud meelde jäävad,
meelde jäävad näod.
Kuidas värisesid sinu sõrmeotsad kõhnad,
naabertoas häälitsesid
vaikselt kellakäod.
Meelde jääb, koos esmakordselt
olime detsembris,
ühes majas Mustamäel,
ja hommikune lumi
muutis süütuks paljaks
kõike me valgustkartvad teod,
mäletan, et siis veel pisut
häbenesin omi.
Meeles on üks valge laik,
ei tea mis aastanumbris.
See, mis juhtus, nüüd meid seob,
kõik muu on ainult ümbris.

Ott Arder

Kui su peaksin unustama,
õdus õhtupoolik,
tean, et sul ei ole sellest
sooja ega külma.
Sina oled lõpetatud,
öö su endaks voolib,
mina olen sinust
igavesti ilma.
Tobe, õnnis õhtupoolik,
viimast viltust valgust täis,
mina jään sind mäletama
oma üksildasis öis.

Ott Arder

Ma juba üht-teist justkui mäletan või aiman
ja kõik see ongi kogemus,
kus segi tühine on olulisega
ja tulek täitub minemisega.

Ei, me ei ela kaua,
enne saame vanaks.
Ja mälu on meil paganama nõrk.

Näib nagu tähtsustaks
me iseendid üle,
kuid vaevalt saaksimegi teisiti.
Teab igaüks meist,
millist vajab venda,
kuid läbi enda tuleb hinnang anda -
vaid läbi enda, mitte teisiti.

Ott Arder

Ööliblikaid halle ja maokaid,
raskeid roidlevaid mõtteid
laperdab õhus,
et lambini jõuda
ja põleda põrmuks.

Veel hämarust hoian,
tikk sõrmede vahel,
ootan.

Debora Vaarandi
1970

Näed und, ähmast ja ärevat.
Aga see, kellest kõik lugu kõneleb,
puudub unepildil.
Ta seisab su selja taga. Ja ta
hingeõhk on su kuklal.
Nii ka luule.

Debora Vaarandi

Öö

Me olime kadakanõmmes.
Öö oli nii kerge ja hämar.
Ta kandis meid nagu laine,
mis veereb magaval merel.

Ma kuulsin, su hääl oli muutund.
Ta tuulega libises mööda
ja kogeles kauguses sõnu,
mis puhkesid minus kui pungad.

Seal põõsastes hallid kivid
kui tukkuvad hobused seisid
ja pakkusid kumeraid külgi,
mis pehmed ja samblasoojad.

Ma tundsin, mu sõrmed on muutund,
nad sasivad metsade latvu
ja lükivad tumedaid pilvi,
et öö oleks pimedam veelgi.

Ja kadakad kasvasid taeva,
ja muru üle mu juuste,
ja maasikaõitelt nõrgus
mu näole lõhnavaid piisku.

Ma tundsin, mu huuled on muutund,
on allikad kiirgava veega,
kus joomas käib kisendav põder
ja väike värisev ööbik.

Debora Vaarandi
1958

Ööviiul

Ühel üürikesel viivul
hämaram on valge öö.
Ja siis salus lõhnaviiul
valjult helisema lööb.

On see õnn või on see valu-
armastuse viis on see.
Keegi kergelt paljajalu tõttab läbi kastevee.

Keegi ootab kase najal
heledamaks läheb aas,
Armsam, see on pidumaja!
Valgeid küünlaid põleb maas.

On need hõisked, on need nuuksed,
sosin summutatud suul.
Armsam, sul on lehejuuksed,
las ma olen nende tuul!

Las mind sinu juurde tulla,
valge lill, mu valge lill!
Läbi õhu, läbi mulla
voogab laul ööviiulil.

Debora Vaarandi
1956

*100 luulepärli (loeb Tiina Tauraite)

Lauliku hommik

1
Jälle vaarun koju
pisarais ja purjus.
Ah, kui naeruväärselt
eluõnn mul nurjus!
Jälle kord su hellus
äratas mus looma.
Ime veel, et rentslis
maoli ma ei rooma!
Udus talihommik
virgub sularõske.
Äkki tabas laksuv
lumipall mu põske.
Noor ja kiljuv kari
rõõmsaid piimakärsse
rühkis koolimajja
veerima mu värsse.

2
Üks hambutu vanapiiga
mind unes tallas ja rõhus.
Kas olen ehk suitsetanud liiga
või on mul ussid kõhus?

On's tükike jahukäkki,
mis magada mind ei lase?
Või äkki
ma salmikuist jälle rase?

Heiti Talvik

Sügiselaul

Miski külm ja miski puhas
hingas hetkeks läbi hiite.
Varavalgel nähti luhas
härma hõbedasi niite.

Ammu juba viimse vase
vahtraladvad poetand rohtu.
Üksik uib, mis viljast rase,
trotsimas veel hallaohtu.

Üksik uib täis ruskeid vilju -
olgu see ka minu vastus
Hallataadile, kes hilju
ahtasse mu aeda astus.

Heiti Talvik

Õhtulaul

Enam päikse kuldsest lõõsast
punut pärg mu pääd ei ehi.
Igast puust ja igast põõsast
hiilib mustas mantlis mehi.

Võikaid varje kerkib hulgi
kohe taeva tuhmjat selga.
Kes küll poetas kaarnasulgi
ruugesse mu ristikheina?

Kes küll pühkis kullapuru
punetavalt pilvepangalt.
nühkis õiemustrid muru
hõberoheliselt kangalt?

Ära küsi. Pimedas ju
helkimas näed aknaruutu.
Koju nüüd! Sest öös on asju,
mille külge tark ei puutu.

Heiti Talvik

Oli sügis

Oli sügis. Auras udurähma.
Tulin kõrtsist, pää täis õlleähma.

Tühjas pargis tummalt seisid puud.
Olid kõledad kui roiskund luud.

Lehte liuglevat veel nägin uttu,
mutta kontsaga ma lõin ta ruttu,

mutta kontsaga ja nutsin siis,
nutsin, kuni politsei mu viis...

Heiti Talvik
1926

Paaria 2

Veel tuikab mu tarduv aort
veel tõmblevad väsinud veenid.
Mu pää on kui mürgiretort,
kus käärimas tusk ja migreenid.

Mul' võõraks jäi emaste arm
ja tundmatuks tundmuste keerud.
Mu kopsud sõi tubaka karm
ning alkohol hävitas neerud.

Must jäänud vaid kõle kompleks
luuvaludes puusi ja reisi,
mis edasi elab vaid seks,
et vihata ennast ja teisi.

Heiti Talvik

Simmanil

Öö horisondilt üles vinnab hõbepalgse kuu.
Harmoonik tasa nukrutseb all õitsva pirnipuu.

Ja sireleis mul' särasilmil vastu viipab aid,
noor lehestik täis õhetavaid tähesajusagaraid.

Sääl puhmastikus puude vahel naer ja sosinad.
Öö suhkrusaias tüdrukud kui väiksed rosinad.

Ja rehelävel külapoisid, paberossid suus.
Käest kätte rändab kobrutades mühav õllekruus.

Kuid lakkamatult sireleis kui pilvis ujub aid,
täis minu rindki sireleid, vaim retkleb mööda maid.

Täis minu rindki sireleid, mul valla iga tee.
Kuu ripub üle aasade kui latern üle vee.

Kuu ripub üle aasade, aeg juba minna siit.
Ma lähen, jalad kastevees, pääs tuhat vastset viit.

Heiti Talvik
1924

Kõik päevad täis silmi ja sireleid.
Kõik päevad - üks rahutu rahu,
ja õhtud - üksainumas kireleid!
Kõik päevad täis silmi ja sireleid -
pikk pilk üle lõhnava vahu.

Kõik ööd aga näitavad sama und.
Õhk hajub, täis magusat valu,
maa vajub täis närtsinud toomelund.
Kõik ööd aga näitavad sama und:
laps
rabedal jääl
paljajalu...

Leelo Tungal
1984

Jõululaul iseendale

Said teiste jaoks tehtudki laulud
ja lõpuks võid pidada pühi...
On jõulud, on tõepoolest jõulud!
Ja süda on korraga tühi...

Nii raske on öeldagi seda,
et suu vastu surud kinnast.
On inetu haletseda sel pühal ööl iseennnast,
kuid südames süveneb aimus
(nüüd töökoorem seda ei mata),
et sina'p see oledki ainus,
kes jäänud on lunastamata.

Kas tuleb veel aeg, millal tuska
ei võimenda kellade karje
ja küünalde taga ei musta
su kadunud kallite varje?

Ehk alles on soovid ja usud,
mis peitsid end hirmude alla?
Kuid praegu sind maadligi rusub
see kohustus- õnnelik olla.

Leelo Tungal
2006

See on, laps, meie muld.
Maa ja muld, mis meid toidab.
Koduks,
kodumaaks kutsume seda kohta-
on meil peenar või talu siin,
aed, põld või maa...
Kui me siin-praegu
oma ei oska hoida,
siis küll maailma kõikide asjade kohta
meie kunagi
midagi
öelda ei saa.

Leelo Tungal
1979

Kõik sõbrauksed enesele naelutand,
ma tulen hoolimata kõigest olnust
suurt võõrast teed, mis puudeta ning kaevuta,
ja pähe pilved pudenevad tolmuks.

Juus lehvib taevas nõelteta ning paeluta
ja aega jalgu kängitseda polnud.
Kas suudan sind veel praegu nõnda paeluda
vaid sellega, et jälle olen tulnud?

Kas jätkub mullegi su jälleleitud lembusest
ja silmist, mis ehk muutunud on ammu?
Ent siiski lämbununa tulekutee lämbusest,

ma tulen- kahetsedes iga sammu.
Näen äkki sind. Kaob tuulde trots ja uhkus-
su pilgus sulan merekarva suhkruks.

Leelo Tungal
1972.

Ah, jälle peita heina valus pea
ja tunda pilvi käimas läbi juuste
ja olla see, kes headustki ei tea,
käel lasta surra keset lõhnatuuste.

Ja tunda tolmu kaugenemas teel
ja tajuda: kõik kordus juba varem
ja teada: kaugel kasvab seda veel,
mis sinu heinavaikusest on parem.

Leelo Tungal
1972

Vastu mu öökülma akent
viskab end värisev puu.
Vastu mu öökülma akent
tuul käib kui meeletu.

Mantli ma võtan ja lähen
võib-olla üle su tee.
Kõlinal piisad kui tähed
kukuvad taga ja ees.

Tuulenaer kaval ja kähe
keelab ja ahvatleb eel.
Iseend otsima lähen-
võib-olla üle su tee.

Leelo Tungal
1965

Samblalõhnaline laul

Lähen jahile
päevakoertega,
kurekellad mul käevarte ümber.
Mul on põllud kõik
tuulekaertega,
mul on nugise naabruses kamber.

Hiirehernestest suppi teen perele,
jalus väänlemas kassitapud.
Õues loikudest-
pruunidest meredest-
päike palava keelega lakub.

Mul on takjatest
nööbid ja pagunid,
käokingad mul kitsad on jalas.
Ja mu sõbrad on
varblase-ragunid
ja mu vaenlased külmsilmsed kalad.

Mulle laulavad
öömetsaviiulid,
põdramokad mull' annavad musi
ja on triiki mu
mõteteriiulid
samblalõhnaseid mälestusi.

Leelo Tungal
1963

Kui kummaliselt kiivitajad kurtsid...
Hall taevas. Pilvedeta hall.
Paar kullerkuppu. Mahajäetud hurtsik
ja kiivitajad suure taeva all.

Üks välkuvtiibne, appihüüdev kiivit,
noor, heleroheline tuul...
Ja ümberringi udumetsapiirid,
hulk piisku igal õrnal puul.

Kesk kevadet üks mahajäetud hurtsik.
Suus taevas. Kurb ja helehall.
Nii kummaliselt kiivitajad kurtsid.
Ja õitses tooming tühja akna all.

Leelo Tungal
1964

Pageja

Taeva narmelpilvelisis laineis
peseb pärn end sumisevast meest.
Kes on see, kes kurbuseni kainelt
pageb jälle enda õnne eest?

Peatub külas helenurmelises,
ent jäta teda enam kuldne tuul.
Läheb jälle, huulil hurmelisil
igatsus ja lahkumiseluul.

Tulikatest süttis kauge küngas,
pilvelained pärnaõisi läbisid...
Keegi läks ja oma õnne hülgas.
lootes, et ta tuleb ikka...vägisi.

Leelo Tungal
1966

Su vari on pikem kui sina,
aga ta on vaid vari.
Kuhu ta läheb, sõltub sinust,
kuidas tal läheb, valgusest.

Mõned päevad on pikad,
aga nad on vaid vari.
Momendi ruumis on koos
universumi kumin.

Doris Kareva
Lõige.2007.

Metsikult ilus on Sinuga, mõeldamatuga.

Liikumatuse kiirus
kuumeneb üle igasuguse piiri.

Ma ei saa ära minna. Ma ei saa jääda.
Me ei saa jõuda kuhugi, kus me juba ei ole.

Olemine on olematuse võimatus, vaimustav võime
vaikida viisil, mis puudutab kõiki registreid.

Registreerisin küll, alles tagantjärele mõistsin:
see polnud mootorratas, see oli meteoriit.

Doris Kareva
Lõige.2007

Kõikides linnades,
kus me koos pole elanud,
on midagi sarnast.

Nad pole tõelised.

Ainult linnu, kus olen
nälginud, meelt heitnud, armastanud,
ma tunnen.

Aadress on üks:
alasti keel,
tukslev närv.

Doris Kareva.
Lõige.2007.

Tantsi siis seda,
mille jaoks sõnu ei leia,
aga silmapilk,
viivitamata.

Meie ei tea, mis on viivis
või mis on viiv.

Sa vastutad kõige eest,
mida sa oled mõistnud.

Sa vastutad kõigi eest.

Doris Kareva
Lõige. 2007.

Lumi. Ja pori. Ja lumi.

Mitmendat päeva juba
vaheldub valge ja must,
kiire, kiire ja aeglane
piin.

Klaverihäälestaja,
tule kinnita, et
do, mida kuulen, on do,
too, mida näen, on too,
Sina oled Sina
ja see.

Doris Kareva
Lõige.2007.

Ta on kaugel.

Ometi nagu ta toimetaks toas,
tõstaks aeg-ajalt asju, lehitseks raamatut,
kohendaks patja.
Tema valgusekehast
ruumi on jäänud jälg.

Vaimne reliikvia.

Doris Kareva
Lõige.2007.

Ainult see, kes armastab rohkem,
saab lahkuda.

Laeva kume hüüd
uduses sadamas.

Mitte miski ei toida rohkem
kujutlust kui veider mõte,
et see on võimalik.

Doris Kareva
Lõige.2007.

Jah, vahel hüütakse meid
meie seest.

Selle kutse vastu ei saa.

Kord on see röögatus:
rööbastelt pöörduda!

Teinekord sosin: söösta
ja söestu!

Mõnikord vaikus- nii pikk,
et võtab mõtlema.

Doris Kareva
Lõige.2007.