päike paistab meile pärastlõunal kuklasse
kui kummardume oma elude
härjaikke alla
ustavad varjud
mustad kui rakked
õhtupäikesest soolased ja soojad
sinu silmad- tumedad kui tänu

unest karedate häältega
sosistame unistussõnu
aknaplekid tilguvad vihmast
trepikojas kolistab tuul
ja viimased lehed kukuvad kõheldes kaevu

mida siis uskuda
siin puudekummardajate maal
kus kantslid veel voolavad valatud verest
verest mis
puujumalatel puudus

Kristiina Ehin
Luigeluulinn. 2004.