Seistes õhtus, mil ootad tüdrukut, keda armastad,
keda hellitaksid ja kallistaksid, keda hoiaksid
ja kes sellele kõigele vaatamata ikkagi tulema-
ta jääb, - seistes nii keset kurba õhtut, näed sa
end äkki ühe kohvise laua taga, keset suitsuseid
nägusid, avad sa siis oma huuled kollasele konja-
kiklaasile, vaatad julgelt näkku tüdrukule, kes is-
tub teisel pool lauda, ja leiad sa äkki nii palju
armastust isegi tolle tüdruku ripsmevärvis,
korjad sa oma silmadesse ja südamessegi värvi te-
ma ripsmeilt, puna tema huulilt, oled sa äkki õn-
nelik, nii et neelanud on sind õhtu, mil jäi tule-
mata see, keda ootasid, sa sirutad oma käed tüdru-
kule teisel pool lauda suure armastuse ja igavese
truuduse märgiks, mis küll võib olla mööduv, müüdav
ja mahapestavgi, ent ikkagi vajud sa kõrvuni kon-
jakiklaasi, suudeldes tolle võõra tüdruku varbaot-
si, kes sulle kirelõõmas sosistab, et polegi olemas
õhtut sellist, mil jääb tulemata see, keda ootad.
Toomas Liiv
No comments:
Post a Comment