Tüdinud kõigest, tüdinud armust ja hirmust,
tüdinud tänavaaukudest, juustest enese pääs.
Tüdinud mõtteist, suurist raamatuvirnust,
tüdinud sellest, et kuskil ei kumagi pääs.

Tüdinud tööstusest, tüdinud paadist ja parvest,
tüdinud autodest, tüdinud aatomijõust,
tüdinud uuest ja vanast undavast sarvest,
tüdinud kohtlusest, tüdinud nõukate nõust.

Oled, sest pead, isuta hulgud ja hingad,
seegi su meelest ei muu kui tühi rutiin,
võbelus veel, lillede lõhn - neid ehk veel hindad,
enesest öelda ei tea, milleks muigutad siin.

Elu sind üllatas kord, otsisid elule mõtet,
nõnda, kuis elu sul kaob, nõnda mõtegi kaob,
kerkib ja kaob, pole jäädavat mõtet,
see, mille avastab üks, teise jaoks ikkagi kaob.

Hando Runnel
1976