Öö

Me olime kadakanõmmes.
Öö oli nii kerge ja hämar.
Ta kandis meid nagu laine,
mis veereb magaval merel.

Ma kuulsin, su hääl oli muutund.
Ta tuulega libises mööda
ja kogeles kauguses sõnu,
mis puhkesid minus kui pungad.

Seal põõsastes hallid kivid
kui tukkuvad hobused seisid
ja pakkusid kumeraid külgi,
mis pehmed ja samblasoojad.

Ma tundsin, mu sõrmed on muutund,
nad sasivad metsade latvu
ja lükivad tumedaid pilvi,
et öö oleks pimedam veelgi.

Ja kadakad kasvasid taeva,
ja muru üle mu juuste,
ja maasikaõitelt nõrgus
mu näole lõhnavaid piisku.

Ma tundsin, mu huuled on muutund,
on allikad kiirgava veega,
kus joomas käib kisendav põder
ja väike värisev ööbik.

Debora Vaarandi
1958