Kõik sõbrauksed enesele naelutand,
ma tulen hoolimata kõigest olnust
suurt võõrast teed, mis puudeta ning kaevuta,
ja pähe pilved pudenevad tolmuks.

Juus lehvib taevas nõelteta ning paeluta
ja aega jalgu kängitseda polnud.
Kas suudan sind veel praegu nõnda paeluda
vaid sellega, et jälle olen tulnud?

Kas jätkub mullegi su jälleleitud lembusest
ja silmist, mis ehk muutunud on ammu?
Ent siiski lämbununa tulekutee lämbusest,

ma tulen- kahetsedes iga sammu.
Näen äkki sind. Kaob tuulde trots ja uhkus-
su pilgus sulan merekarva suhkruks.

Leelo Tungal
1972.