Me suudelnud ei olnud seni,
kuid viimaks saabus toogi tund,
ei hädaldand me häbemeni,
meid kaitses lapsik loomusund.

Me suud said kokku just kui ise,
meil juhtunut vaid tunda jäi
ja olla nii et imelise
öö lemb ei lõpeks isepäi.

Siis õigupoolest õhtu oli
just purpurtaevas tuhmus ööks,
see juhtus õues, suvi oli,
me suud jäid ühte terveks ööks.

Me nii ei olnud olnud seni.
Nüüd elatud sai toogi tund.
Arm viis meid uute aineteni
kui oli talv, kui tuiskas lund.

Hando Runnel