nägin sind kohvikus
ja tahtsin ära joosta

aga jäin
jäin piinama oma põski naeratamisega
varjama valu ja
vuristama viisakaid lauseid
kuni tõmbasin kohvi kurku ja köhisin

köhisin selles kenas kohvikus
kurbust kärnkonni ja killustikku
köhisin purunenud lootuse kilde
ja kunagi õitsenud õnneõhinaid
millest olid saanud kahisevad õlelilled
köhisin oma kohmakust ja uneta öid
jäin vaikseks ja üsna tühjaks

aga jäin
ja sinagi jäid

kuumad lootusekopikad käes
mu kõrvale järjekorda seisma

Kristiina Ehin
Kaitseala. 2005.