Kui kummaliselt kiivitajad kurtsid...
Hall taevas. Pilvedeta hall.
Paar kullerkuppu. Mahajäetud hurtsik
ja kiivitajad suure taeva all.

Üks välkuvtiibne, appihüüdev kiivit,
noor, heleroheline tuul...
Ja ümberringi udumetsapiirid,
hulk piisku igal õrnal puul.

Kesk kevadet üks mahajäetud hurtsik.
Suus taevas. Kurb ja helehall.
Nii kummaliselt kiivitajad kurtsid.
Ja õitses tooming tühja akna all.

Leelo Tungal
1964