Öövarjutus I

Kui rumal rahutus ei lase üksi olla,
vaid ajab mind toast välja keset ööd,
siis astun õige vaikselt trepist alla,
ei sega neid, kes pärast päevatööd

nüüd juba magavad ja näevad und võib-olla;
ei ole nägemas neist keegi seda ööd,
mis avaneb mu ees, kui jõuan alla,
kus põleb laternaid, et valgustada teed

neil, keda rahutus ei lase üksi olla,
vaid ajab äkki välja keset ööd.
Et rahunenult tagasi kord tulla,
ma lähen õige vaatan tänast ööd.

Ott Arder

No comments:

Post a Comment