See ei parane kuidagi.

Seda, mis õhust võetud, tagasi panna ei saa.
Su mõte on see, mida elad.
Mis lõigub su käsivarsi, mis süstib end veeni,
mis sunnib sind oksendama
igal hommikul, mil vaatad tõt
alasti valega.

Rongid risti ja rästi, rööpad, koopad,
tunnelid, tundmatud jaamad
sööstavad läbi sust, kuni ükskord
jääd ette.
Sa tead ju: kord nad kätte su saavad.

Siis, kui sa enam ei talu,
et x suhtub y-sse, nagu valu on valu -
ja Rooma viib iga metroo.

Doris Kareva.
Aja kuju. 2005.