Numbritel on igatahes
puudulikud lõhnad,
sündmustikud meelde jäävad,
meelde jäävad näod.
Kuidas värisesid sinu sõrmeotsad kõhnad,
naabertoas häälitsesid
vaikselt kellakäod.
Meelde jääb, koos esmakordselt
olime detsembris,
ühes majas Mustamäel,
ja hommikune lumi
muutis süütuks paljaks
kõike me valgustkartvad teod,
mäletan, et siis veel pisut
häbenesin omi.
Meeles on üks valge laik,
ei tea mis aastanumbris.
See, mis juhtus, nüüd meid seob,
kõik muu on ainult ümbris.

Ott Arder