Nad langesid tasa, tasa...

Nad langesid tasa, tasa
Ja kohin värises;
Ei teadnud, ei teadnud ma seda,
Hing ainult igatses.

Ja haljendav muru kattis
End suise säraga;
Ma nägin ainult ta ilu,
Jäin lootma lapsena;

Jäin lootma neid koidukiiri,
Mis iga kätkisse
Kui terendus hilju saadab,
Ei jäta meid rahule. -

Veel praegu nad langevad tasa
Ja kohin väriseb,
Ja ainult sügise tunneb,
Mis hinges nüüd heliseb.

Ernst Enno
1901