Mäletaja

Kõik mehed elavad minus,
kes sõdades otsa said,
kõik tüdrukute lapsed,
kes laukasse heidetud said.

Kõik hukka läinud hinged,
kes türmi on visatud,
kõik müüdud ja mahajäetud,
kõik orvud ja isatud.

Ei kiida ma kurja tegu,
ei kurja tegijaid,
sest rohkem on imetegu,
et nemad mu lasteks said.

Kõik ilmalapsed on minu,
nagu saatus neid talutab,
nende kõikide õnne pärast
mu süda valutab.

Hando Runnel

Kui päike on loojas

Kui päike on loojas ja süda on raske,
siis klaasike viina keelele laske
ja emmake hellalt ja ilusti eite,
ja laske ta näitab ta tarbetuid kleite.

Hando Runnel
Reebuse rahvas ehk Piltlaulud ehk Sõnad kadunud. 2010.

armukunst

Armukunstidest õilsaim on oma naise võrgutamine. Sellega hakkama saanu võib uhkuseta öelda: ma pole oma elu asjata elanud.

Hando Runnel
Väravahingede kriiksumist kuulnud. 2008.

aa!

Tere. paber! Hea, et sa meelde tulid! Hea, et sa olemas oled! Hea, et ma su üles leidsin! - Ma tahan kirja kirjutada. Ühele tüdrukule. Sa tead seda, me oleme ta juures käinud. Tahan täna temaga rääkida. Vii mind tema juurde. Olen ka helistanud, aga enamasti pole õnne olnud. Kord pole sidet, kord katkeb kõne. Miks? Kiri on midagi kindlamat. Kuigi ühepoone. Kuigi me ei kuule ta häält. Hääl on armas. Hääl on mu hingehoid. - Mul oli üks mõte. Aga nüüd ei oska ma seda enam ütelda. Võib-olla on see tunne, ega olegi mõte. Siis ei saagi öelda. Enamus elusisust on öeldamatu. Elad, oled ja - tunned. Aga öeldud ei saa mitte kunagi. Mõistmine võib ikkagi olla. Mõistmine ei vaja sõnu, isegi mitte mõtet. Ma vaatan putukaid ja imestan nende üle. Sama imelikud kui inimesed. Võiks isegi arvata, et sama targad. Samamoodi püsivad olemises ja on. Kui tüdruk saab selle kirja, mis ta mõtleb? Kas ta mõistab meid sinuga, kiri? Vaevalt. Või siiski? Mõistab siiski, tüdrukud on targad. Eriti väiksed tüdruklapsed. Kuigi tihtipeale näib, et nad ei tea, mis oma tarkusega teha. Sest neid eksitatakse. Ja nad justkui hälbivad. Kes on süüd? Eksitajad muidugi. Sina, paber, viid meid tema juurde. Aga meie ei eksita ju. Meie tervitame ainult. Ja jääme vastust ootama. Kas ta vastab? Mida ta vastab? Kas jõuab see kiri üldse kunagi pärale?

Hando Runnel
Väravahingede kriiksumist kuulnud. 2008.

Virgumine

Ütles mu naine:
- Äkki ma väsisin mehest,
kellele tõotasin truudust
noorelt rumala peaga
elu otsani välja
igaveseks ajaks.
(Aga ta oli ka tore!,
aga enam ei ole
see kes ta enne oli,
nüüd on ta hoopis teine, olen tast täitsa tüdind
elu otsani lausa.)

Hando Runnel
Ütles mu naine. 2010.

Vaiko Epliku laul "Virgumine"
Mu sõrmed puistavad öhe Su lõhna
nagu pudedaid toomehelbeid edelatuulsel päeval
tasahilju vajub vastsesse rohtu.
Ja ühest suunurgast läheb hulkuma naer
ning ma ei tea, mil ta teiseni saab.
Eks ole viivud pikad
nagu kasteheina kõrred lepatriinule.  -

Ja ma tean, mu akna taga ei varitse ohtu,
ega nuta sääl hädisev haab
kajaks südames laulvaile piinule
ja musta linnu vari kui ihutud vikat
ei vila üle mu tulpiderea hommiku minnes.

Nüüd ma oskaksin teha tolmuterale pai.

Uku Masing

Talvine muinasjutt

Lund langes nagu lilli suuri, valgid!
Näe kirssidel on imeõitseng uus,
kristalseid lehti millioone puus ...
Tuul roosilisteks suudleb meie palgid;
kuu hõbepiima väljavalav kruus
ja pehmund majade piirjooned kalgid.
Saab proosa olematuks: luule algid
ja muinasjutte maas ning õhus, muus.

Me lähme - kuninglikud lapsed - ikka
öö kaugusse: sääl kõrgub klaaspalee,
viib kuhu valge-valge lai allee,
kus tuulte pillid, tähti pidutuled,
ööhaldjad õrnad hõljuvad kui suled
ja lehvitavad loori laia, pikka.

Myosotis (Olga Särel)
Saaremaale (2017)