Hommikul
mil katused on märjad
tuleksid kui tulemused meelde
lõpud
mis on lõppemata alles
algused
mis alustatud tuulde
hommikul
mil katused on märjad
hingesopis sügiskarge tukse
kogunevad varjud justkui avaks
mineviku sammaldunud ukse
mille vahelt
pöidlapikku vennas
lehvitab
ja pageb kaenlas sai
jättes märga olevikku maha
kolm nii vajalikku
hästi
pikka
pai

Heiki Vilep