Ah, jälle peita heina valus pea
ja tunda pilvi käimas läbi juuste
ja olla see, kes headustki ei tea,
käel lasta surra keset lõhnatuuste.

Ja tunda tolmu kaugenemas teel
ja tajuda: kõik kordus juba varem
ja teada: kaugel kasvab seda veel,
mis sinu heinavaikusest on parem.

Leelo Tungal
1972