Taeva narmelpilvelisis laineis
peseb pärn end sumisevast meest.
Kes on see, kes kurbuseni kainelt
pageb jälle enda õnne eest?
Peatub külas helenurmelises,
ent jäta teda enam kuldne tuul.
Läheb jälle, huulil hurmelisil
igatsus ja lahkumiseluul.
Tulikatest süttis kauge küngas,
pilvelained pärnaõisi läbisid...
Keegi läks ja oma õnne hülgas.
lootes, et ta tuleb ikka...vägisi.
Leelo Tungal
1966
No comments:
Post a Comment