kui tuled ohtlikult lähedale
on aed täis libedat lund

pimedal katuseräästal kraaksub vares
oma kaduvat noorust
tema kare kurguhääl jääb
lõpetama seda päeva
viimane lumesadu vastu sooja kevadet
alustama meie elu

su pruunide silmade pilk
on nagu puukoor
millest läbi immitseb päike
ja sinu suu sulatab hirmu viimased helbed
mu huultelt

lõua all
otse kõrisõlme kohal
on igavesti hele laik
mu vesiroosivalgetest aastatest
ja ükski iha ega
üleni punastama panev puudutus
ei pühi seda ära
see ei ole lumi ja sellepärast ei sula
isegi säärases soojuses

kui aed on täis libedat lund
ja kaks inetut pardipoega
märkavad ennast
teineteise silmade peeglis

Kristiina Ehin
Noorkuuhommik. 2007.