Põlemine

Kahtlemine on põlemine häving, ma tean seda, ma
põlen.
Vaatan Sind, ja tean, et leek hävib, tuli hävib, aga õhtu,
milles olen mina, õhtu minus ei hävi. Nii olen ka mina,
olen
otsekui õhtu, otsekui loojuvat päikest täis, ja ometi põlev

õhtu. Muudan ennast, mind muudad sina, muudab aeg,
milles ma põlen. Ja ikkagi - mingil hetkel lõpeb õhtu,
kusagil on õhtu piir. Üle selle minnakse öösse. Sina
lõpetad
lause, lisad: "Seegi õhtu on hävitatud." Ma olen nõus, pole
enam mitte midagi lisada.

Toomas Liiv