See tuba-
veneaegse tapeedi pikad paanid
kriipimas vastu meie pilkude kaasaegsust
igivanad põrandalauad
vastu meie noorusest tuliseid taldu
kuidas leida ennast selle maja
lakitud lae
ja tolmuste treppide vahelt

peegleid ei usu ma enam ammu

neist igaüks igatseb erinevat mind
tahtes puudutada mu põskede päikesepuna
oma klaasise käega

ainult mu lapsepõlve rahulik
heleroheline jõgi
näitas peegelpilti mida pidasin omaks -
see liikus isegi kui ma ei liigutanud
see näitas naeruvärinaid
ja pisarate kommet kiiresti kuivada
või kukkuda kergelt ja julgelt
omaenese peegeldusse

päevad voolavad aeglaselt
nagu ootamisest oimetu oja
või kiiresti nagu kärestik kui
tunnen enda ees su silmade neelukoske
uksed avanevad ja sulguvad taas
plastikraamidega aknalaual
istub kuninganna ja õmbleb

kolm tilka verd kukub lumele

Kristiina Ehin
Noorkuuhommik. 2007.