kui räästad tilguvad
aga kevadet veel ei ole
ärkavad kõrvarõngad mu karpides
ja siidisallid kahisevad kannatamatult
vastu mu riidekappide uksi

särav vaikus
on mu silmamuna sees
särav võbisev
põlvini päikesekiirtes
lükkan kaldamudast lahti
oma südame kerge
pajuparve

Kristiina Ehin
Noorkuuhommik. 2007.