On olnud enne
loendamatuid surmi, sünde
nüüd olen siin
ja loendan oma minuteid ja tunde.
Mu armas täht, mis otsib oma saba
ja üha oma telje ümber pöörleb,
veel höörleb hõljuva, suursugusena,
veel höörleb sulnilt sinise ja õdusana.
On rahulik ja kindel tema käik
ja pisut eemalt näib, et ongi korras kõik.

Ma olen siin ja loendan minuteid ja tunde
ja vahel püüan liigutada kõrvu,
mis mul ei õnnestu.

Mõni asi veel ikka ei õnnestu,
ei õnnestu paljudel meist,
kes me siin elame kõrvu.

Ott Arder