Tegelikult aprill

Olen aru saanud, et tegelikult tohib
lubada endale
tagasihoidlikke unistusi. 
Tohib unistada
vaid ühest vabast kolmapäevast kuus,
väga põgusast armumisest, 
kuueprotsendilisest palgatõusust,
hommikusest keedumunast.

Tohib unistada aprillist.

Mis sest, et pea kõikjalt mõista antakse,
et end tõeliselt väärtustav isend
ei peaks neil päevil leppima vähemaga
kui lõputu juuli
ja eritellimusel vermitud saatus,

ei tahaks mina siiski
oma närvisüsteemi üle koormata.

Ja eelistan unistada aprillist.

Tasasest, kuid kindlast
avanemisest,
suure õitsengu eelmängust.

Võimalusest istuda tagaaias
päikeselaigus
pool tundi särgiväel
ja kindlalt teada, 

et kohe-kohe
läheb eluks.

Berit Kaschan
Aprill. 2025

Mitte häda ja vaev,

aga valguse laev
tuleb hommiku poolelt.
Mitte viha või raev, 
aga lootuse laev
jõuab meieni joonelt. 

Päike on kõikide päralt!
Tema ületab säralt 
kõiki, kes siinpool teda. 
Kiitkem, oh kiitkem teda!
(Ilus, ilus, ilus on maa,
ilus on maa, mida
armastan.)

Hando Runnel

Kõik armastuskirjad on

natuke tobedad.
Nad poleks armastuskirjad, kui nad ei oleks
natuke tobedad.

Ometi olen ka mina omal ajal armastuskirju kirjutanud,
nii nagu kõik teisedki, ikka
natuke tobedaid.

Armastuskirjad, kui on armastus, 
peavadki olema
natuke tobedad.

Aga lõppkokkuvõttes, 
on ainult need, kes pole kirjutanud
ühtegi armastuskirja,
tegelikult
natuke tobedad.

Või olen ma hoopis märkamatult
jällegi jõudnud aega, kui kirjutasin
armastuskirju, muidugi
natuke tobedaid.

Tõde on aga see, et täna
on hoopis mu mälestused
neist armastuskirjadest 
need, mis on
natuke tobedad.

(Kõik "natuke"-väljendid, 
samuti ka "natuke"-tunded
on loomulikult 
natuke tobedad.)

21.oktoober 1935
Fernando Pessoa

Song of one of the girls

Here in my heart I am Helen;
I'm Aspasia and Hero, at least. 
I'm Judith, and Jael, and Madame de Staël;
I'm Salome, moon of the East.

Here in my soul I am Sappho;
Lady Hamilton am I, as well.
In me Récamier vies with Kitty O'Shea, 
With Dido, and Eve, and poor Nell.

I'm of the glamorous ladies
At whose beckoning history shook.
But you are a man, and see only my pan,
So I stay at home with a book.

Dorothy Parker

Ärkamine

Kõrrekene tõukab mättast
vilkalt nuusutleva nina.
Õite avanevad silmad
on täis taevasina.

Vaata, varajane liblik
tähnilisi tõstab tiibu.
Käisele sul kirju mardik
jätnud märja triibu.

Keset pakatavaid põõsaid
rõõmsalt ümisedes lähed
ja su puudutusel pungad
puhkevad kui tähed. 

1938
Heiti Talvik

Jumalate hämaras I-II

1 

Tühjuvas pargis ringi
ma tummalt astun kui vang.
Üle mu mahajäet pingi
lõppemas lehelang.

Kõrgel kõdunend oksis
pimeneb udularv.
Kus äsja veel kuldnokk toksis,
kraaksumas rongaparv.

Pöökpuis, mis ristena reatund,
aimub kui surnuaed,
milles ju jäädavaks peatund
aja vinguvad saed.

Kuhu ka iial vaatan,
muutuste vaibub käik.
Mind aga piinab saatan,
silmis naeruläik.

Kinni peagi mu pingi
raputab tuisusõel,
kuid igavest' pillub mind ringi
Kiusaja igiõel.

2 

Ajudes mustad kaanid,
silmis neuralgia rusikad.
Hüvasti, õilsad plaanid - 
naine, kiiktool ja hõbelusikad!

Hüvasti, magus tõde,
mis tõotas professuuri!
Vanemad, vend ja õde 
mind sooviksid surnukuuri.

Et naeru taas taluks mu kõrvad,
kõik aated ma maha müüks
ja kogu maailma mõrvad 
võtaksin oma süüks.

Heiti Talvik

Vaenlane

Ta valmis rabalaugaste all
ja raske uduna kleepus puisse. 
Kord säras ta põllul kui sügishall,
kord reumana puges raukade luisse.

Ta naeruna klirises reetja suus
ja kiskus krampi kadeda lõusta.
Ta embuses lumiseks muutub juus 
ja keegi, et keegi suuda säält tõusta. 

Ta pilk meid läbib kui halvatushoog
ja tekitab ajudes verevalgu.
Kõik meie püüded on pilliroog,
mis murdub mannetuna ta jalgu.

Heiti Talvik