Kui oleksin tundnud sind varem,
siis oleksin kinkinud sulle
oma kollase lumelabida
oma punase liivalabida
ja sinise ämbri,
kus taevatähed peal.
Kõik võilillemurud oleksin andnud ma sulle
ja liivaaugud ja kekskastiplatsid
ja puiesteed kõik, täis lehti ja kastanimune,
ja kõige pikemad liukohad rentslis,
mis teada.
Ja tünnid kõik vihmaveetorude all
mustläikiva veega,
mustläikiva põhjatu veega,
mustläikiva vee kõnega
taevast, puuladvust
ja pilvedelennust
ja sellestki veidrast, mis vaadates sinna
tõusis mul kurku
nagu lind,
nagu hing,
nagu kumalane.
Ja ma isegi usun,
et kollase karu,
oma kulunud ninaga kollase karu
kõigi mu saladustega, mis temal teada,
oleksin andnud ma sulle päriseks.
Ja nutnud siis küllap,
teadmata ise kas haledast meelest või rõõmust.

Ellen Niit

Kui hea

Kui hea on olla rõõmus ja hingepiinata
ning teha rumalaid laule ilma punase viinata.

Ja näha avasilmi narre unenägusid
ning kuulda lumises metsas
lahkelt kukkuvaid kägusid.

Lasta igal männil ja lepal ennast lumega loopida
ning naerdes lumest ja kõigest jälle puhtaks end rookida.

Ellen Niit

Lävel

Veel olen laps, kes päiksekiiri püüab
ja virveid veel.
Mind tuulehoogki nimepidi hüüab
nii tihti veel.

Veel olen laps, kel, nähes lepalindu,
kõik meelest kaob,
pihk haarab õhku, silmad täis on indu
ja süda taob.

Veel olen laps, kes kõige järel ruttab,
mis särav näis,
kes näoli maas üht õit võib taga nutta,
peod lilli täis.

Ellen Niit

*100 luulepärli (loeb Inga Salurand)

Suur sügis seisab

taevast maani.

Suur sügis...

kuski kõnnib hall.

Ja kuski juba 

talv seab saani.

Kuid rohukõrred

põõsa all

ei tea, mis oodata,

mis tahta,

kas päikest, tähti,

või ehk lund?

Maast taevani

üht kollast tähte nähti.

Või nähti viirastust?

Või hoopis und?

Ellen Niit
Sügispeeglimäng. 1981.

Ma arvasin

Ma arvasin nõnda, et meri
on alati sinine
ja et varjatud kullateri
täis on viimne kui inime.

Et merel sõites tuleb
julgelt tuuli trotsida
ja väsimust võites tuleb
ilmast imesid otsida.

Ma sõudsin, südames õhin,
ümber lained sumasid,
taevarannad ja merepõhi
mulle vastu kumasid.

Sain teada, et meri harva,
õige harva on sinine
ning et tühi ja halli karva
on sageli inime.

Nägin maid ma, mis järvetud, jõetud,
tolm ja põrm, muud ei olegi,
inimlapsi, kes mullast on võetud,
kus kulda polegi.

Kuid ma arvan, et siiski tasub
olla, eksida, ihata,
teada tahta, kus tera asub,
armastada ja vihata,

ning näha, et hallist hallim
meri vahel on sinine,
ja tunda: on kallimast kallim
kullateraga inime.

Ellen Niit

*100 luulepärli (loeb Kersti Kreismann)

Õnn

Õnn on inimese enda teha,
sünnib tema mõtetest ja teost.
Elab meeltes, südames ja kehas,
võrsub töökast, tahtekindlast peost.

Meie õnn ei ela võõrais linnus,
kaugeil saartel, külades ja teil,
ei, ta elab püsivuses, innus,
elab kodukoldeis, elab meis.

Õnn on inimese käterammus.
Raskusteski kätkeb õnne eos.
Õnn on mõistuse ja kindla sammu,
töö ja rõõmu katkematu seos.

Ellen Niit