1
Tühjuvas pargis ringi
ma tummalt astun kui vang.
Üle mu mahajäet pingi
lõppemas lehelang.
Kõrgel kõdunend oksis
pimeneb udularv.
Kus äsja veel kuldnokk toksis,
kraaksumas rongaparv.
Pöökpuis, mis ristena reatund,
aimub kui surnuaed,
milles ju jäädavaks peatund
aja vinguvad saed.
Kuhu ka iial vaatan,
muutuste vaibub käik.
Mind aga piinab saatan,
silmis naeruläik.
Kinni peagi mu pingi
raputab tuisusõel,
kuid igavest' pillub mind ringi
Kiusaja igiõel.
2
Ajudes mustad kaanid,
silmis neuralgia rusikad.
Hüvasti, õilsad plaanid -
naine, kiiktool ja hõbelusikad!
Hüvasti, magus tõde,
mis tõotas professuuri!
Vanemad, vend ja õde
mind sooviksid surnukuuri.
Et naeru taas taluks mu kõrvad,
kõik aated ma maha müüks
ja kogu maailma mõrvad
võtaksin oma süüks.
Heiti Talvik
No comments:
Post a Comment