Üle mu õue
sammuvad päevad
pikas reas.
Nad tulevad kusagilt
hommiku kandist,
toredate nägudega
noored matkamehed,
ja lähevad õhtute poole.
Kuni silmapiirini
on näha
nende vaarudes
hallimaks muutuvaid selgi.
Mõned neist
vaatavad tagasi
nagu kutsudes kaasa
või kippudes tagasi.
Kuid hommiku poolt
tulevad,
päikesekettad õlal,
uued ja uued
toredate nägudega päevad
üle mu õue.

Aleksander Suuman

Nüüd kui jälle

See oli ammu-
vesi oli vesi,
kivi oli kivi,
puu oli puu.

Siis tulid ajad:
vesi polnud enam vesi,
kivi polnud enam kivi,
puu polnud enam puu.

Kõike muud nad olid:
see oli nii loomulik.
Imelik mõeldagi sellele
nüüd, kui jälle

vesi on vesi,
kivi on kivi
ja puu on puu.

Aleksander Suuman

Ja alasti talvehommik
tõuseb hangest ülesse.
Tal taeva kahkjad juuksed,
päikese punane suu,
lume lõdisev keha,
varju sinised sääred.
Need näha varbaia ääres,
kus seisavad härmas puud.

Aleksander Suuman

Vihma laul

Olen vihm, ma lähen
läbi tuulise metsa.
Lehed kahisevad.
Mu jalad vajuvad sügavale samblasse.
Kord hakkasin minema siitsamast.
Siin nüüd lähen.
Tean, et elu on minek
läbi tuulise metsa.
Olen vihm. Mu kodu on mus eneses.

Aleksander Suuman

Kusagil peab olema õnn.
Ta tükid on väiksed ja kuldkollased,
nagu merevaik.
Must adru,
mis on nagu õnnetus ise,
pakub neid meile
oma kõdunevatel kätel.
Kusagil peab olema õnn,
iseseisev kuldkollane maakera.
On ehk meie meeleheide see jõud,
mis kannab teda oma õlgadel.

Aleksander Suuman

Ei ole õige öelda, et inimesed
tulevad ja lähevad.
On inimesi,
kes tulevad
ja kunagi ei lähe.
Nad on sooja hommiku sarnased.
Nad tulevad
ja tulevad
ja tulek on lõpmatu liginemine.
On inimesi
kes lähevad
külmas ja rõskes õhtus.
Nad lähevad
ja lähevad
ja nende ümber
võbisevad varjud
ja minek on lõpmatu eemaldumine.

Aleksander Suuman