Kauge heli

Mingi kauge heli püsib meeles,
püsib lõhnu sõõrmeis, maitseid suus.
Mingi kauge heli püsib meeles,
kuigi asi oli hoopis muus.

Juba ammu olin väga lapsik.
Juba ammu enam pole noor.
Kuskile, kesk ämblikke jäi üksi
sinitolmne lapsepõlveloor.

Ühel päeval, võttes jalast püksid,
nägin, et ma pole enam noor.
Panin püksid jalga, aastad läksid.
Häälemurre, siis taas poistekoor.

Iga asja jaoks on kuskil lõpud.
Asi ise võib neid valida.
Vahel jõuad välja, kuhu kipud.
Vahel lõpp võib ümber kolida.

Pahatihti jõudsin selgusele.
Enamasti selgus hiljaks jäi.
Keegi süütas seljataga tule,
kui ma läksin langetatud päi.

Kahest klassivennast mõtlen tihti.
Tihti mõtlen ühest kooliõest,
kellega me pole saanud mahti
teha oma kaugeid soove tõeks.

Juba ammu olin väga lapsik.
Asi ongi selles, mitte muus.
Tundsin sündides, et olen kaksik.
Nüüd ka üksindus ei ole uus.

Ott Arder

Jaan Kruusvallile

On kauguste raugus, mis rahutuks teeb
ja valgused risti ja põiki.
On kauguste raugus, mis rahutuks teeb,
ja igatsus, haarav meid kõiki.

On kõrgete pilvede peegeldus vees
ja kaugete tähtede sära.
Veel kusagil sügaval järvede sees
kihk tõusta ja lennata ära.

Ott Arder

(K)õigest luulest

Luule sünnib
kus sünnib
kui sünnib

Ei sünnis
ei ebasünnis

Sõnastub imekombel
vaid lihtsalt

Ellu jääda
võib üle aja
luule kõigest
kui vastukaja

Õnn on
igaühe
hetkesuhe
igavikuga
kus
mistahes kõrgus
võrdub sügavikuga

Ott Arder

On olnud enne
loendamatuid surmi, sünde
nüüd olen siin
ja loendan oma minuteid ja tunde.
Mu armas täht, mis otsib oma saba
ja üha oma telje ümber pöörleb,
veel höörleb hõljuva, suursugusena,
veel höörleb sulnilt sinise ja õdusana.
On rahulik ja kindel tema käik
ja pisut eemalt näib, et ongi korras kõik.

Ma olen siin ja loendan minuteid ja tunde
ja vahel püüan liigutada kõrvu,
mis mul ei õnnestu.

Mõni asi veel ikka ei õnnestu,
ei õnnestu paljudel meist,
kes me siin elame kõrvu.

Ott Arder

Sel õhtul jooksis tänavatel kasse,
neid igal õhtul jookseb tänavail.
Ja mina pöörasin just ühte tänavasse,
mis juhtumisi polnud teab kui lai.

Ei olnud mina selles linnas ammu käinud.
Ei tea, mis tuuled nüüd mu siia tõid.
Või on see juhus, mis meid viib ja toob?
Mis on see juhus, mis meid viib ja toob?
Veel jookseb tänavatel juhuslikke kasse.

Ott Arder

Õuna lõuna

Üks uss kord mööda
ladvaõuna roomas
ja oli juba hambaid
õuna sisse löömas.
Õun aga köhatas,
ütles: "Mul on lõuna!"
Uss vabandas ja roomas
otsima teist õuna.

Ott Arder

Väikemehe probleem

Peab suurte peale vaatama alt üles
ka siis, kui istud põlvel neil või süles.
Kuid nemad seda märgata ei taha,
vaid harva kükitavad sinu juurde maha.
Ja selge see, et nõnda kael jääb kangeks.
Kuid suured tahavad, et kangekaelsus langeks.

Ott Arder

Luts ja hüljes (arvustus)

Luts on libe nagu hüljes.
Ühest küljest.
Teisest küljest:
miks meil äkki lutsuga
vaja hüljest võrrelda?!

Luts on luts
ja hüljes hüljes.
Ühest ja ka teisest küljest.

Ott Arder

Marju Kuudi kirju koer

Marjul on üks kirju koer,
kellel nimeks Muri.
Täitsa tavaline koer,
sõbralik ja kuri.

Kirju kirju koer ei saa
ega ajalehti telli.
Kont on hambus nii või naa,
postiljoni ta ei salli.

Eluasemeks tal kuut,
kaelas rihm ja kettki.
Külas käib tal puudlist pruut,
lastakse koos vettki.

Pistnud koonu välja kuudist
Muri teab, mis ilmas uudist.
Ja ka seda, mis ei paista
mõistab Muri kuudist haista.

Ott Arder

Kodust ja loomadest

Raadio ei ole loom,
tolmuimeja samuti.
Kuigi mõlemad häälitsevad,
on asjad nad ometi.
Televiisor ei ole loom,
kuigi temas end liigutab pilt.
Veel kusagil elutseb gnoom
ja soojemas kohas kilk.
Kas kärbes on kodulind?
Mis loomad on hiir ja rott?
Miks kass on see vabam vend,
kuid koeral on kuut ja kett ?
Kõikidel loomadel pole kodu,
koduloomigi kodutuid
võib hulkumas kohata sadu,
puudub koht, kus pidada neid.
Kui ka lehmi, lambaid sigu
keegi ükskord enam ei pea,
koduloomaks jääb ikkagi tigu,
teised kodu kaasas ei vea.
Teo kodu, teo tilluke karp
pakub kaitset ja mugavusi.
Nagu meiegi majakarp,
tulvil elu ja elamusi.

Ott Arder

Nõuanne mustadeks päevadeks

Kui kord kätte jõuab taas
reede ja kolmteist
ära kõnni silmad maas,
peale sebra
siiralt sõbraks
pidada võib teineteist.

Käsikäes käib ämbrissegi
astumine kergelt
ja kui juba kukkuda,
siis üheskoos
ja kõrgelt.

Ott Arder

Me uhkuse alus

Sirel on õitsenud ära
ära õitseb jasmiin
meie ei lähe ära,
meie elame siin

Põhjala leegiga põleb
aeglane temperament
lauluga jaaniõhtul
lai lõkkele lööb lament

Kord on meil hiigelkõrge
kord on me uhkuse alus
õnn olla võiks suur ja sirge
aga distsipliin tolkneb jalus

Vahva ja uhke rahva
lauluõliks õlu ja viin
öö lühike, pudelid pikad
ja plikad on blondid siin

Ott Arder

Eesli jõulupuu

Kord eesel tellis jõulupuu
ja kutsus külla mära.
Siis sisse lendas kakaduu
ja puhus küünlad ära.

Kui jälle säras jõulupuu,
siis tehti palju kära
ja välja aeti kakaduu
ja kuusk see söödi ära!

Ott Arder

Kameeleon kui seebimull

Kel maske jätkub tänaseks,
sel jätkub neid ka homseks.
Aeg-ajalt vahetada mask
on ikka olnud kombeks.

Kui saab ja jääbki omaseks,
et aina püüad näida,
siis enam sinu endaga
justkui ei läbi käida.

Vaid ilus ümmargune null
jääb sillerdavast ilust
ja väga kaugele see pull
nii rõõmust jääb kui valust.

Kui hall ja raske tüdimus
on igakülgselt ehe
ühtäkki mitte ükski mask
ei enam korda lähe.

Ott Arder

Videvik (naishäälele)

On tulevik murdumas pooleks,
end minevik paotab su ees,
vaid viltuste valguste hooleks
jääb videvik, truu seltsimees.

Ei pruugi ei naerda, ei nutta,
kes teab, mida peab ega pea,
kui enam ei rumalalt rutta,
kui vähemalt saatust ei nea.

Muu tuleb kas viimaks või juba,
vaid üksindus pikalt on ees.
Üks uks, neli seina ja tuba,
kus sina ja videvik sees.

Ott Arder

Kägu ja käbi

Käbi nägi kägu,
kägu nägi käbi.
"Ripud?" hõikas kägu.
"Kukun!" vastas käbi.

Ott Arder

Maasikad

Õide löövad maasikad,
siis kui saabub kevad.
Purkidesse ajavad
marju suvel emad.

Purgi sees nüüd kobaras,
ninad vastu klaasi,
oma mahlas magusas
mängivad nad moosi.

Peenral lehti vaid rohetab,
pole õit ei marja.
Ära parem, maasikas,
laste eest end varja.

Suhu me su pistame
ja sa pääsed purgist.
Meie sinust lugu peame,
isad - hapukurgist.

Ott Arder

Üks elu

Üks elu leidis oma koha minus.
Nüüd otsin iseennast elu teel.
Ma olen leidnud osakese sinust
ja õige mitmeid osakesi veel.

Ma aiman aega, aiman võimalusi.
Mul vahel meeldib loota võimatut.
Üks elu minus - tuikav tõsiasi,
ei ühtki tõtt, mis saabuks valutult.

End arvan teadvat, kes ma võiksin olla,
kuid kas ma olin, seda veel ei tea.
Must joon jääb vedamata siia alla,
küll ükskord veetakse. Kõik auku.
Halb ja hea.

Ott Arder

Ja andke mulle andeks lapsepõlv,
mis lõppeda ei taha,
ja liiga hilja alustatud päev,
et kõike seda, mida näen,
ei oska märgata -
veel pisut aega andke
ärgata.

Ott Arder

Näib vahel, nagu oleks kõike
liiga kergelt võtnud.
Ja vahel, nagu jälle hirmus tõsiselt.
On jäetud mind, ma olen teisi jätnud.
Mis tähendus on sõnal kesiselt?

Kus on see keegi, kellele ma võlgnen
kõik oma minad, halvemad ja head?
Kui palju olen ise, palju põlvnen,
mis voorusist võiks saada homsed vead?

Näib vahel, et eelarvamusi kõigest
ma päevast päeva juurde ammutan.
Ja luues ettekujutusi ainuõigest
nüüd juba vähem loon kui lammutan.

Kui poleks hetki lähedaste seltsis,
mis sest, et neid on õige väheselt,
ma vaevalt enam suudaks olla seltsiv,
ma vaevalt suudaks tunda üheselt.

Näib vahel, nagu oleks kõike
liiga kergelt võtnud.
Ja vahel, nagu jälle hirmus tõsiselt.
Kõik oma jälje minusse on jätnud,
ei paista palju otsaesiselt.

Ott Arder