Puu on puude kõrgune
muru murumadal
õnn on õnnesuurune
selg on seljataga
valu on mäekõrgune
usk tas murumadal
kui me lõpuks virgume
hing on vait ja vaga
kui me lõpuks virgume
puu on murumadal
muru puude kõrgune
kinni kasvand rada
siis näib õnne mäekõrgune
valu murumadal
kui me lõpuks virgume
kõik on seljataga

Heiki Vilep

Sain valmis maaliga
mil lõuend ülenisti valge
vaid alumises nurgas
täpikene must
ta rikkus selguse
ja igipuhta alge
see täpp
mis tuli ei tea kust
kõik kiidavad mu maali
maitset
kätt
ja täpil mõtet otsivad
ja seletust
ei kiida miskipärast keegi
valget püüdlust
seepärast täppe maalin
põhimõtteliselt

just

Heiki Vilep

Ma lendan!
Vaadake, ma lendan!
karjus komistanu
see möödub...
lausus mööduja
kõik möödub

järjepanu

Heiki Vilep

Kuristiku veerel
seisad vagusi
astu siis see samm
edasi on tuntu
tagasi on uus
kuristiku veerel

sünnib kirgastus

Heiki Vilep

Kusagilt pimedast
karjuti appi
jooksin kui meeletu
meeletu soov oli aidata
aidata karjuda appi

Heiki Vilep

Kohut ei mõista me üle
vaikima sündinud suhted
sissetambitud hambad
naerud ja ohutud ohked
kohut võib mõista me üle
see kes on öösiti kohal
varjuna jalutsis seisab
puudena akna all kohab
vormitult ilmub ja mõistab
kohut ja kohta ja kihu
mõistuse vaikival viivul
mõtestab hinge ja ihu

Heiki Vilep

Vana portselanist vaas
kui lits
tülpinud on
tuhandetest vartest

Heiki Vilep

Pimedas minna
pimedas tulla
päevane aeg
kanda maha
sigina-sagina arvele
hankimaks öösid
ja raha
aeg voolab liiva
ja omasoodu
päevades valitseb
reegel
nende hinnaga
ööd on loodud
unede ristuvail
teedel

Heiki Vilep

Hommikul
mil katused on märjad
tuleksid kui tulemused meelde
lõpud
mis on lõppemata alles
algused
mis alustatud tuulde
hommikul
mil katused on märjad
hingesopis sügiskarge tukse
kogunevad varjud justkui avaks
mineviku sammaldunud ukse
mille vahelt
pöidlapikku vennas
lehvitab
ja pageb kaenlas sai
jättes märga olevikku maha
kolm nii vajalikku
hästi
pikka
pai

Heiki Vilep