Alternatiivne

Kas elu on naljakalt tõsine või tõsiselt naljakas?
Kumb oleks õigem- kas mõttetult leegitseda või leegitult mõtiskleda?
Kas teeme mõne mõõduka meeletuse või muutume meeletult mõõdukaks?
Kas kerkime katusele või kattume kergusest?
Kas vigu korrutada või korda vigurdada?
Kas hakkame kisendama sosistusi või sositama kisendusi?
Kas anuvalt vaikida või vaikivalt anuda?
Kas kisendavalt hääletada või hääletult kisendada?
Kas panti kantida või kanti pantida?
Kas uuri puurida või puuri uurida?
Kas hinnata kogemusi või koguda hindamisi?
Kas minna lootuseta või loota minemata?
Kas rühmata andele või anduda rühmale?
Kas öeldut mitte uskuda või usutut mitte öelda?
Kas suurepäratseda või pärasuurutseda?
Kas nalja välja mõelda või mõtet välja naerda?
Kas keelamist piirata või piiramist keelata?
Kas palju kitsendada või kitse paljundada?
Kas käsi laotada või laost käsitada?
Kas kõnelda palumata või paluda kõnelemata?
Kas liigsest vabaneda või vabadusega liialdada?
Kas orja himustada või himu orjastada?
Kas kohe ratsutada või ratsut kohendada?
Kas lakka lennata või lendamist lakata?
Kas heli salvestada või salve helistada?
Kas vägi läbistada või läbi vägistada?
Kas ilu imetleda või imet ilustada?
         Et elu armastada, peab armu elustama.

Artur Alliksaar

*100 luulepärli (loeb Jaanus Rohumaa)

Aeg

Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
On ainult hetk, milles viibime praegu.
Mis kord on alanud, lõppu sel pole.
Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.

Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu.
Võrdsed on hetked, kõik nad on praegu.
Elul on tung kanda edasi elu,
jällegi Kronos et saaks mõne lelu.

Ei ole möödund või tulevaid aegu.
On ainult nüüd ja on ainult praegu.
Säilib, mis sattunud hetkede sattu.
Ainuski silmapilk teisest ei kattu.

Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu.
Vähemat, rohkemat olla ei võinuks.
Parajal määral saab elu meilt lõivuks.

Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu.
Alles jääb hetk, milles asume praegu.
Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju,
kui seda jäävust ka meeled ei taju.

Artur Alliksaar

*100 luulepärli (loeb Guido Kangur)

Kõik on kõige peegeldus

Iga hääletult hävinev silmapilk
on sillalt aeglaselt pudenev tilk.
Vood voolavad hoogsalt

nad iial ei peatu,
ja kaasa peab minema veaga ja veatu;
ja helisev hardus ja vabisev valu
veel vilksatab korraks kesk ükskõikseid kalu.
Ja ahastus ahtub ja igatsus jahtub
ja ihalus lahtub
kesk musta vahtu...
Vaevalt midagi riivad
ja juba see möödub,
ja kõik su võidud sul peost on löödud.
Nagu vihm, mis ei lakka,
on silmapilgud.
Ja kõik on tume
ja kõik on lige.
Aeg irvitab
nagu hambutu ige.
Kõik kordub, et uuesti tunda ja salata,
ja väsinult surra
ja jällegi alata...

Artur Alliksaar

Morbiidseid maastikke

Igaüks laulab omaette.

See on lausa lubamatu.

Igaüks joobub omaette.

See on egoism.

Igaüks hõõgub omaette.

See on lihtsalt raiskamine.

Igaüks hingab omaette.

See on mõnevõrra mõtlemapanev.

Igaüks vaikib omaette.

See on häälepaelte hügieen.

Igaüks jahtub omaette.

Seda on nad õppinud päikeselt.

Igaüks hullub omaette.

See ei olegi nii hull!

Igaüks hukkub omaette.

Ka siis, kui teiste eest või pärast.

Artur Alliksaar

Vabadus

Raske on vabadust kanda,
sest vabadus tähendab
maalide mõtlemist,
laulude loomist
ja viiside viimistluspiinu.

Vabadus tähendab võimete sõltumatust,

teadmist oma peaga,
tundmist oma südamega
ja astumist oma jalgadel.

Vabadus tähendab õigust kahelda ja valida veetlevaim veene.
Vabadus on rahutus viljade pärast, mis ei saanud valmida,
ja südamevalu kergema võimaluse pärast, mis ikka jäi peale.

Vabadus on otsimine.
Vabadus on eksimine.

Vabadus on kaotamine, jälleleidmine ja lakkamatu küllastumatus.
Ühevõrra tuttav on talle maitsmise ja keeldumise keel.
Vabaduse jaoks sündinu ei kadesta vange,
kuigi neil on kergem.
Ka vangina on ta vaba.

Artur Alliksaar

Käidi ja külvati varjude seemneid, sest valgus hakkas võrsuma

Saad korra rüübata,

kui algab lahtumine.

Käest
puruks kukub

kilgendav kristall.

Saad vaevalt süttida,

kui algab jahtumine,

ja uhmjat udu

ujub pahinal.

Hing kaugust kirgab veel,

kui algab ahtumine

ja piksed pimenevad

kahinal.

See, mis meid ligindab,

on lahkumine.

Öö.
Uni.
Õli vaikib tahi all.
Et elujõud on

ulmamahtumine,

ei enam
meelde tulegi vist tal...

Artur Alliksaar

Suur on see, mis särab end säästmata.
Põlemiseks pole vaja põhjust.
Palumiseks pole vaja põhjendust.
Ei ole tarbetuid tiibu.
Ei ole liigseid laule.
Ei ole mõttetut miilamist.
Peab kandma rauda südames, et aja kukkuvad
kivikamakad
ei kisuks teda tükkideks.
Julgus on suurim tarkus.
Oma hingeloomule ustav teeb tugevamaks
enese ja elu.

Artur Alliksaar

Õnnetus ei hüüa tulles, aga kas ta minnes hüüab?

Mõnikord näen unes mõtteid.
Kellegi poolt pooleli jäetud mõtteid.
Kellegi poolt kunagi kaotatud mõtteid.
Mõtteid, mida häbeneti tunnistada.
Mõtteid, mida kavatseti kinkida enne, kui algas suur
salgamine.
Näen kujutuid kujutelmi.
Näen uppunud maailmu unistusmerede põhjas.
Näen loomi, kes valmistuvad sündima tuleviku
aastatuhandete
tardetulva alt.
Näen ehtetute tõdede piirjooni.
Kuulen kehtetute tõdede kiirtooni.
Kompan saari, millistest viib mööda saatusteookeani
hoolimatu hoovus.
Mu süles on maitsmata jäävate lummuste varisevad
viljavihud.
Kõigest kõige tähtsam on see, et näen sinu näo
kisendavat kordumatust.

Artur Alliksaar