me möödarääkimiste naerune lootsik
triivib omasoodu
meie märkamatajätmiste hajameelsed palvehelmed
peegeldavad juba päikest
tähelepanematuse tähelaev
sõuab üksinda läbi musta mere ja
meie ükskõiksuse kohmetud nurgakivid
kukuvad kiiresti ja vabalt kuristikust alla

aga me ise
joome kollaste karikakarde teed
kevadisel pööripäeval
oma aja hämarduvas kohvikus
kus vaevakaskede lehed
värisevad rõõmsalt
nagu oleks nii kerge kannatada

Kristiina Ehin
Luigeluulinn. 2004.

Kuidas me ka ei püüdnud

varjud puutusid ikkagi kokku

Pabervalgeid luiki lendas üle majaka

Seisime ja vaatasime

kuidas valgus kaob

Keegi ei näe siin

kui kõnnime käsikäes

On ainult meri ja 

lagedad kaldad

On kontvalge kuu

veritumedas taevas

ja minevik on lukust lahti

ja muudkui voolab

üle kalli sooja olevikusuudluse

Kristiina Ehin

Viimane monogaamlane. 2011.

Ole siin

kui sind parasjagu

kõige vähem ootan

tule maailma ilusaimate lilledega

sel tunnil

kui me mõlemad

oleme kaotanud nii palju

et võiksime tõepoolest

teineteist 

leida

Kristiina Ehin

Viimane monogaamlane. 2011.

Kuidas seletada sulle oma keelt

nüüdsama

kuuvalgel

allika kaldal

Istun sinu 

ilusa indoeuroopa mehega

suurel sammaldunud soomeugri kivil

ajan sinuga poolpaljast

ööhaljast juttu

Tahan sulle öelda

kuidas lõhnavad minu keeles männid

ja võhumõõgad

kuidas minu keeles vesi üle raudkivide vuliseb

ja kuidas ritsikad võtavad oma viiulitest viimast

Selle asemel vaikime

kinnisilmi

ja paotame vahetevahel suud

mõneks poolpaljaks ööhaljaks sõnaks

ei kummagi keeles

Kristiina Ehin

Viimane monogaamlane. 2011.

Kui olime pidanud ühe oma paljudest

viimastest eravestlustest

ning tulin sind kümnendat ja viimast korda

trepist alla saatma

unustasin akna lahti

Tagasi tulles 

oli tuba sääski täis

Tapsin pool ööd

neid vereimejaid

kümnete kaupa

Tapsin neid raevukalt nagu armastust sinu vastu

Viimaks oli vaikus

surmavaikus

Kui unustad akna lahti

tuleb pärast tappa

Aga jäägu see viimaseks

Kristiina Ehin

Viimane monogaamlane. 2011.

nägin sind kohvikus
ja tahtsin ära joosta

aga jäin
jäin piinama oma põski naeratamisega
varjama valu ja
vuristama viisakaid lauseid
kuni tõmbasin kohvi kurku ja köhisin

köhisin selles kenas kohvikus
kurbust kärnkonni ja killustikku
köhisin purunenud lootuse kilde
ja kunagi õitsenud õnneõhinaid
millest olid saanud kahisevad õlelilled
köhisin oma kohmakust ja uneta öid
jäin vaikseks ja üsna tühjaks

aga jäin
ja sinagi jäid

kuumad lootusekopikad käes
mu kõrvale järjekorda seisma

Kristiina Ehin
Kaitseala. 2005.

suuremeelne öö
magusa lõhna kerge palavik
su juustes
õrn mälestus
päikesest põskedel
selline öö
kus see kes ei oska vastata
peab suudlema küsijat

ikka ei ole veel talv
on tahmane hämar õhtu
ja mu silmad on tõmbunud mustadeks kahurikuulideks

sinu silmades on elu surmast suurem ja
ja terve hulk
udusulgraskeid küsimusi

Kristiina Ehin
Kaitseala. 2005.

See tuba-
veneaegse tapeedi pikad paanid
kriipimas vastu meie pilkude kaasaegsust
igivanad põrandalauad
vastu meie noorusest tuliseid taldu
kuidas leida ennast selle maja
lakitud lae
ja tolmuste treppide vahelt

peegleid ei usu ma enam ammu

neist igaüks igatseb erinevat mind
tahtes puudutada mu põskede päikesepuna
oma klaasise käega

ainult mu lapsepõlve rahulik
heleroheline jõgi
näitas peegelpilti mida pidasin omaks -
see liikus isegi kui ma ei liigutanud
see näitas naeruvärinaid
ja pisarate kommet kiiresti kuivada
või kukkuda kergelt ja julgelt
omaenese peegeldusse

päevad voolavad aeglaselt
nagu ootamisest oimetu oja
või kiiresti nagu kärestik kui
tunnen enda ees su silmade neelukoske
uksed avanevad ja sulguvad taas
plastikraamidega aknalaual
istub kuninganna ja õmbleb

kolm tilka verd kukub lumele

Kristiina Ehin
Noorkuuhommik. 2007.

kui tuled ohtlikult lähedale
on aed täis libedat lund

pimedal katuseräästal kraaksub vares
oma kaduvat noorust
tema kare kurguhääl jääb
lõpetama seda päeva
viimane lumesadu vastu sooja kevadet
alustama meie elu

su pruunide silmade pilk
on nagu puukoor
millest läbi immitseb päike
ja sinu suu sulatab hirmu viimased helbed
mu huultelt

lõua all
otse kõrisõlme kohal
on igavesti hele laik
mu vesiroosivalgetest aastatest
ja ükski iha ega
üleni punastama panev puudutus
ei pühi seda ära
see ei ole lumi ja sellepärast ei sula
isegi säärases soojuses

kui aed on täis libedat lund
ja kaks inetut pardipoega
märkavad ennast
teineteise silmade peeglis

Kristiina Ehin
Noorkuuhommik. 2007.

kui räästad tilguvad
aga kevadet veel ei ole
ärkavad kõrvarõngad mu karpides
ja siidisallid kahisevad kannatamatult
vastu mu riidekappide uksi

särav vaikus
on mu silmamuna sees
särav võbisev
põlvini päikesekiirtes
lükkan kaldamudast lahti
oma südame kerge
pajuparve

Kristiina Ehin
Noorkuuhommik. 2007.

sinakasroheline kevad mu kõrval
nii lumehaige
nii katkiste huultega
sinakasroheline kevad
mu helge ja heitlik sõber
võtab kinni mu unisest käest
ja viib vaatama kuidas
öö käristab lõhki oma pilvedest kleidi
ja kuu ilmub me ette
ihualasti
puupaljalt
nagu laps kes ei nõua enam midagi
ja mõtleb veel enne uinumist
mis saab meist peale surma

Kristiina Ehin
Luigeluulinn. 2004.

ma olin koos õega ja ei
rääkinud sinust
kolm tundi istusime verandal
suurtes tsaariaegsetes
tugitoolides pärast äikesevihma
kardinad lehvisid
kare tekk kõditas jalgu
ja ikka veel ei rääkinud ma sinust

kui kaua võib niimoodi tummalt tunda
üksipäini mõelda maitsta ja mäletada
kas ei sarnane see üksi joomisega?

kardinad liikusid
vesipalm õitses
õrnalt ja mõõdutundetult
mu õde teab kuidas lilli kasta
ja võibolla oleks ta ka teadnud
kuidas jahutada mu
põlemasüttinud südant
aga mina ei rääkinud
kuidas me tantsisime
ja kuidas õhtuõhk õõtsutas meid
mööda õitsevaid tänavaid
ütlesin ainult
et ostsin kingad
kolme krooni eest
ja need on nii kerged
ja sametised
et hakkangi nüüd ainult nendega käima

aga ma ei rääkinud sinust

Kristiina Ehin
Luigeluulinn. 2004.

poolsoe veebruar petab sind
oma porise peatänavaga
isegi ülekäigurada irvitab sulle vastu

ära usu teda

kõige pimedama tänava
kõige hallima maja
koltunud kardina taga
istun mina
õnnelik nagu kalliskivi vaeslapse pihus

otsi mind
igavene rändur
kui su veres on veel verandat
kui su süda on tugev nagu roniroos
ja silmades kohtuvad
hulkuvad täheparved

Kristiina Ehin
Luigeluulinn. 2004.

päike paistab meile pärastlõunal kuklasse
kui kummardume oma elude
härjaikke alla
ustavad varjud
mustad kui rakked
õhtupäikesest soolased ja soojad
sinu silmad- tumedad kui tänu

unest karedate häältega
sosistame unistussõnu
aknaplekid tilguvad vihmast
trepikojas kolistab tuul
ja viimased lehed kukuvad kõheldes kaevu

mida siis uskuda
siin puudekummardajate maal
kus kantslid veel voolavad valatud verest
verest mis
puujumalatel puudus

Kristiina Ehin
Luigeluulinn. 2004.

mida teha nukkudega
naistega
kes on nagu nukud

mida hakata peale emadega
kes kasvatavad tütardest nukke
kukupaisid ja kuulekaid
hüsteerilisi ja kalke
kohvijoodikuid
ja klatšimoore

mida teha vanaemadega kes ei oska vananeda
hellaks ega karmiks
targaks ega kavalaks
kes on jäänud kinni oma
aastatetagusesse peegelpilti
õnneks pole neid palju
sest vähesed iluajastu naised on jõudnud
nii kaua elada
ja saanud säärasteks daamideks
kellelt noortel
polegi midagi õppida
peale hirmu
saada niisama magusaks
igavaks ja nägusaks
nukuks

Kristiina Ehin
Luigeluulinn. 2004.

*100 luulepärli (loeb Tiina Tauraite)

sa istud laua taga ja kirjutad

ma kasvan su tuppa
nagu kollaste õitega ogalill
halastamatult
päikesega koos
jutustan muinasjuttu
ajast mil kasvasin kõrgel mägedes
orhideedest mu õdedest
ja keeristormist mu vennast

su pliiats langeb
ja silmalaud võbelevad
kuidas ma siia sain?

Kristiina Ehin
Luigeluulinn. 2004.

Olin seltskonnas, kus üks tüdruk
naeratas pagana normaalselt
suunurgad tõmbusid täpselt
põselohkude tekkimise piirile
huuled paljastasid valgete hammaste ilusa rea
üks poiss jälle julges naeratada ainult suuga
ta huuled liikusid, aga tema hambad olid kokku pressitud
üks tüdruk naeratas nii, et silmad ei naernud
üks poiss naeratas nii, et kõik kuulsid
üks tüdruk naeratas siis, kui kõik naeratasid
üks poiss pettis mult välja naeratuse
mida pärast häbenesin

kas see ongi rõõm -
päikesekiir hirmu
pragudest?

Kristiina Ehin
Luigeluulinn. 2004.

Nii palju on valikuid

otsin ikka veel
oma kuuluvust
oma inimesteringi

miks ei sündinud ma
siia ilma
nagu tiiger omasuguste
triibuliste sekka
laisalt taigade
kividel külitama
kõrisid
kiskuma ja jälgi ajama

miks ei sündinud
ma valgete tanupeade
sekka
rehetarede suitsu
vaikima ja vanutama

miks olen pidanud
veerand aastasada
oma karja otsides
endale ja teistele
valetama
usku pöörama
ja südameid murdma

nii palju on valikuid

Kristiina Ehin