Puu närbund ladvast nõrgub mustjat udu
ja katku lehk lööb vastu kraavi lohust.
Vihmusse valkjaid roomab teele rohust,
maa libe läikleb neist kui konnakudu.
Kuis jälk on elu! Liikmed hallahigis,
kõhn joomar köie heitnud kase tippu.
Käes väriseb tal silmus. Tuhmuv sügis
ta üle musta langetamas lippu.
1929
Heiti Talvik
No comments:
Post a Comment