Oo hilissügis haudne, vähkrev porin,
su õitseng jumalik soo mädaleotisen,
kun sulisevan lokkab mudaloputisen
kui limune nilbe, fosforhelkiv lill.
Kord oli aeg, kun päike kuldne õhkas,
kun torkas minungi soov taevast püüda tähti:
nii lähidal neid tookord horisondil nähti,
ja kodu oheldas nii umbne, kitsas...
On ududesse uppund viljad tähed,
maa võikan, podisevan roidub küllastusen.
Teed vabanevad valgepäisel vanamehel,
kes sala läheneb kui varas öösel.
Pärnun 6. dets. 1923
Heiti Talvik
No comments:
Post a Comment