Maa jahedais astjais nüüd kobrutab viin,
verdsütitav kevad on käärimas siin.
Mäenõlvil noor lehestik voogab kui aur,
öil, päivil ei lakka sääl lindude laul.
Ah, võsastik rõkkab, orkester on koos,
lind linnuga sillerdab paisuvas hoos.
Lind linnuga sillerdab, vaiki on piin,
löönd minulgi pähe siit kevade viin.
Köet magusalt kuumaks on minugi rind,
üht kaaslast teel eksides otsib mu hing,
üht kaaslast, et võimsalt võiks helada viis,
me laulu ees värise, Manala, siis!...
Maa jahedais astjais kobrutav viin,
verdsütitav kevad on käärimas siin.
Heiti Talvik
Kohtla-Järve 29/V 1924
No comments:
Post a Comment