Videvik

Tuul hingab raskelt, lõõtsub vana park,
oktoobritaevas õhkab halli kadu.
Käin üksi mõtten linnaveerseid radu 
kui haige, kõigist unustet monark.

Alt orust vabrikute kajab hõik,
suits üle linna viirastub kui madu.
Täis rõskust haiseb kuskil viinaladu
ja kostab joomarite kisa võik.

Een udumärjalt hingavad alleed,
all jalge määndub lehti koldne sadu. 
Siit varsti algab hämar, kauge padu
ja harvenevad sünkjad puiesteed. 

Üks küsimus mind roosterõskelt sööb:
pean minema siit pargist viimaks kuhu?
- kas jälle linna nõgimusta suhu,
kust valgus ropp mul' vastu silmi lööb.

Ehk sinna, kuhu verstatulpe traav
kaob keset soode vesihalli rodu,
kun tukkuv hämarik mu nukker kodu
ja surisärgis avar maantekraav.

Sääl roheliselt uinub videvik,
ööd päivile kui vaimud sarnanevad.
Ei päri keegi, miks nii hall sääl kevad, 
miks tali sääl nii lumine ja pikk...

Käin üksi piki hämarat alleed,
all jalge sügislehti koldne sadu.
Oktoobritaevas lahti laotab kadu
ja tuuled mühavad kui kauged veed. 

1924
Heiti Talvik