Juba aastaid, alati märtsis
hakkab mul kahju nendest sumedatest
pilvealustest päevadest. Päriskevade
tulek heidutab: siis on kõik
korraga uus ja imelik - ukseesine, pesemata aknad,
pajude pungad, lume alt paistvad mättad,
kuldnokad ja kuu jõeluha kohal.
Kõik on nagu kutse, kõik kiusab ja meelitab-
toast ära, kodust ära, endast ära, meelest ära,
valguma laiali mööda maad ja vett, minema kuskile
mujale,
olema kuskil mujal, olema keegi muu,
ja kui seda ei suuda, siis vähemalt
kisama, tantsima, kirjutama,
laulma kõige lollimaid kevadelaulukesi,
et kuidagi vaigistada seda pakitsemist,
millest ei saa aru, kas ta on veres või vaimus
või milleski muus. Ehk on ta hoopis
kaladest, lindudest või talupoegadest
esivanemate, eelmiste elude mälu, mis mus virgub,
kihk ujuda luhtadele kudema, otsida paarilist ja pesaaset,
katsuda peoga, kas muld on juba soe ja tahe,
või midagi veel mõistmatumat ja põlisemat: seemnetera
teadmine, et on aeg lahti minna ja tärgata,
joovastus ja hirm veel ühe surma ja sündimise ees.

Jaan Kaplinski