Meid saatnud vaikustehelin
ja tähtesäravad ööd.
Kuukumased, lumitand metsad
ja vaiksed kaugeleteed:
me oleme põhjamaa lapsed,
kaks – meie mõlemad.
Jääb lumekargelt põue
meil südame sügavam õnn –
ja südame sügavam valu,
nad ainult aimata on…
Jääb igavest` ütlemata
meil südame õndsam õnn –
ja südame sügavam valu,
mis vaikiv kui igavik on…
Anna Haava
No comments:
Post a Comment