aa!

Tere. paber! Hea, et sa meelde tulid! Hea, et sa olemas oled! Hea, et ma su üles leidsin! - Ma tahan kirja kirjutada. Ühele tüdrukule. Sa tead seda, me oleme ta juures käinud. Tahan täna temaga rääkida. Vii mind tema juurde. Olen ka helistanud, aga enamasti pole õnne olnud. Kord pole sidet, kord katkeb kõne. Miks? Kiri on midagi kindlamat. Kuigi ühepoone. Kuigi me ei kuule ta häält. Hääl on armas. Hääl on mu hingehoid. - Mul oli üks mõte. Aga nüüd ei oska ma seda enam ütelda. Võib-olla on see tunne, ega olegi mõte. Siis ei saagi öelda. Enamus elusisust on öeldamatu. Elad, oled ja - tunned. Aga öeldud ei saa mitte kunagi. Mõistmine võib ikkagi olla. Mõistmine ei vaja sõnu, isegi mitte mõtet. Ma vaatan putukaid ja imestan nende üle. Sama imelikud kui inimesed. Võiks isegi arvata, et sama targad. Samamoodi püsivad olemises ja on. Kui tüdruk saab selle kirja, mis ta mõtleb? Kas ta mõistab meid sinuga, kiri? Vaevalt. Või siiski? Mõistab siiski, tüdrukud on targad. Eriti väiksed tüdruklapsed. Kuigi tihtipeale näib, et nad ei tea, mis oma tarkusega teha. Sest neid eksitatakse. Ja nad justkui hälbivad. Kes on süüd? Eksitajad muidugi. Sina, paber, viid meid tema juurde. Aga meie ei eksita ju. Meie tervitame ainult. Ja jääme vastust ootama. Kas ta vastab? Mida ta vastab? Kas jõuab see kiri üldse kunagi pärale?

Hando Runnel
Väravahingede kriiksumist kuulnud. 2008.