Mu sõrmed puistavad öhe Su lõhna
nagu pudedaid toomehelbeid edelatuulsel päeval
tasahilju vajub vastsesse rohtu.
Ja ühest suunurgast läheb hulkuma naer
ning ma ei tea, mil ta teiseni saab.
Eks ole viivud pikad
nagu kasteheina kõrred lepatriinule.  -

Ja ma tean, mu akna taga ei varitse ohtu,
ega nuta sääl hädisev haab
kajaks südames laulvaile piinule
ja musta linnu vari kui ihutud vikat
ei vila üle mu tulpiderea hommiku minnes.

Nüüd ma oskaksin teha tolmuterale pai.

Uku Masing