Heiti Talviku luule on kurbuse kontsentraat. Teda ei ole palju tarvis, aga teda ei olegi palju. Piisab, kui su headel päevadel seda maitsed natukese, ja jälle saad aimu elu sügavusest, elu kurbusest naermise tunnil. Muud otstarvet sel luulel ei ole. Muud otstarvet ei ole su elamiselgi – tunda elu sügavust ja kannatada teda, see tähendab elu. Mitte kannatamise pärast, vaid niisama. See on alistumine ja protest ühekorraga, see tähendab – igavene alistumatus. See on pretensioonitus, mille vastu purunevad lõpuks kõik pretensioonid. Just see on selle luule võitmatus. Igavene kurbus.

Hando Runnel
Kultuur ja Elu. 2004.