me möödarääkimiste naerune lootsik
triivib omasoodu
meie märkamatajätmiste hajameelsed palvehelmed
peegeldavad juba päikest
tähelepanematuse tähelaev
sõuab üksinda läbi musta mere ja
meie ükskõiksuse kohmetud nurgakivid
kukuvad kiiresti ja vabalt kuristikust alla

aga me ise
joome kollaste karikakarde teed
kevadisel pööripäeval
oma aja hämarduvas kohvikus
kus vaevakaskede lehed
värisevad rõõmsalt
nagu oleks nii kerge kannatada

Kristiina Ehin
Luigeluulinn. 2004.