Mu süda usub õnne,
Suurt – meresügavat,
Kus säravad muinasjutud
Ja imed puhkavad.
Mu süda usub valgust,
Mis tõuseb säält sügavast,
Mis kutsub tuhanded õied
Kõik elusse uinumast.
Mu süda usub elu,
Mis selge õnnistus on,
Mis maine ja okkaline,
Kuid siiski taevane on.
Mu süda usub surma -
Suurt, sügavat, õnnist ööd,
Kuhu mahuvad ära kõik õndsus
Ja valgus ja elutõed.
Anna Haava
Ristlained. 1910.
No comments:
Post a Comment