Truffe luulenurk

natuke tobedad.
Nad poleks armastuskirjad, kui nad ei oleks
natuke tobedad.

Ometi olen ka mina omal ajal armastuskirju kirjutanud,
nii nagu kõik teisedki, ikka
natuke tobedaid.

Armastuskirjad, kui on armastus,
peavadki olema
natuke tobedad.

Aga lõppkokkuvõttes,
on ainult need, kes pole kirjutanud
ühtegi armastuskirja,
tegelikult
natuke tobedad.

Või olen ma hoopis märkamatult
jällegi jõudnud aega, kui kirjutasin
armastuskirju, muidugi
natuke tobedaid.

Tõde on aga see, et täna
on hoopis mu mälestused
neist armastuskirjadest
need, mis on
natuke tobedad.

(Kõik "natuke"-väljendid,
samuti ka "natuke"-tunded
on loomulikult
natuke tobedad.)

21.oktoober 1935
Fernando Pessoa

Here in my heart I am Helen;
I'm Aspasia and Hero, at least.
I'm Judith, and Jael, and Madame de Staël;
I'm Salome, moon of the East.

Here in my soul I am Sappho;
Lady Hamilton am I, as well.
In me Récamier vies with Kitty O'Shea,
With Dido, and Eve, and poor Nell.

I'm of the glamorous ladies
At whose beckoning history shook.
But you are a man, and see only my pan,
So I stay at home with a book.

Dorothy Parker

Kõrrekene tõukab mättast
vilkalt nuusutleva nina.
Õite avanevad silmad
on täis taevasina.

Vaata, varajane liblik
tähnilisi tõstab tiibu.
Käisele sul kirju mardik
jätnud märja triibu.

Keset pakatavaid põõsaid
rõõmsalt ümisedes lähed
ja su puudutusel pungad
puhkevad kui tähed.

1938
Heiti Talvik

Tühjuvas pargis ringi
ma tummalt astun kui vang.
Üle mu mahajäet pingi
lõppemas lehelang.

Kõrgel kõdunend oksis
pimeneb udularv.
Kus äsja veel kuldnokk toksis,
kraaksumas rongaparv.

Pöökpuis, mis ristena reatund,
aimub kui surnuaed,
milles ju jäädavaks peatund
aja vinguvad saed.

Kuhu ka iial vaatan,
muutuste vaibub käik.
Mind aga piinab saatan,
silmis naeruläik.

Kinni peagi mu pingi
raputab tuisusõel,
kuid igavest' pillub mind ringi
Kiusaja igiõel.

Ajudes mustad kaanid,
silmis neuralgia rusikad.
Hüvasti, õilsad plaanid -
naine, kiiktool ja hõbelusikad!

Hüvasti, magus tõde,
mis tõotas professuuri!
Vanemad, vend ja õde
mind sooviksid surnukuuri.

Et naeru taas taluks mu kõrvad,
kõik aated ma maha müüks
ja kogu maailma mõrvad
võtaksin oma süüks.

Heiti Talvik

Ta valmis rabalaugaste all
ja raske uduna kleepus puisse.
Kord säras ta põllul kui sügishall,
kord reumana puges raukade luisse.

Ta naeruna klirises reetja suus
ja kiskus krampi kadeda lõusta.
Ta embuses lumiseks muutub juus
ja keegi, et keegi suuda säält tõusta.

Ta pilk meid läbib kui halvatushoog
ja tekitab ajudes verevalgu.
Kõik meie püüded on pilliroog,
mis murdub mannetuna ta jalgu.

Heiti Talvik

Võib-olla peitub mus päike.
Võib-olla ka kaks või kolm.
Kuid suhu mul kasvab sammal
ja juukseisse kuhjub tolm.

Mu liha kuivand on kiviks,
mu veri kui roosteraud.
Kui kellelgi tüliks olen,
siis kaevake mulle haud.

Ei riiva mind kõduingel
ka sügava liiva all.
Mu hingetõmbed on pikad,
ma magan kui metall.

Ja unekollile kõrri
ei krampu enne mu käed,
kui variseb Altmaa värav
ja kaheks kukuvad mäed.

Milleks mulle tiivad, kui mul puudub siht,
kui mu tähe matnud pilvi tume kiht?

Milleks mulle kuub, mis lausa kullast näib,
kui ju katkuleht mu kurgukoopast käib?

Milleks mulle sööma-, milleks joomarõõm,
kui mind jalust rabab iga priskem sõõm?

Milleks kuulsuski, mis hullutas mu meelt?
Kord ta naeratas, kuid hiljem näitas keelt.

Haud vaid andke mulle surnuaia kõrval,
et võiks rahu leida kustunute kõrval.

1926
Heiti Talvik