Pühajärvel enne päikesetõusu

Koidu nägemata lained mängivad
suveöö hämaral palgel,
mäetippude metsaladvad
naeratavad,
nagu seletaksid nad
läbi une
ligineva valguse
kuldsete voogude harju...

Järv hingab nagu ununend sügavus,
kui öö igatsevad mõtted
uduna otsivad
valguse eksinud helki;

saarte kallaste üksilduses
ümisevad lained laulu
põldude põuasest pinnast,
väljade vaikivast janust,
kauge meresügavuse rahust;
 ja virve hõõgab
nagu arm nende südames,
kes pimedusesse
teed raiuvad nõrkadele

üksinda vaatan ma kõrgel kaldal-
tukkuvas viljas
hüüab üksik rääk
ja koidu nägemata lained
punuvad paisudes
talu sammaldunud pää ümber
tuleva hommiku
ilu ja võimu.

Veel valitseb öö;
mäetippude metsaladvad aga
naetavad,
nagu seletaksid nad
läbi une
ligineva valguse
kuldsete voogude harju,-
ja ma kuulen ilu-unenäos
looduse saladuste juttu
Pühajärve kõrgel kaldal.

Ernst Enno
1905