Meist alati jääb keegi kuskil maha
ja alati meid kuskil ootab keegi.
Tee nagu minevik jääb seljataha
ja käidud saab kord kõige pikem teegi.
On mahajääjad nagu maanteetulbad -
me saame kaugust mõõta nende järgi,
ja vana tulba juurde eal ei tulda,
kui tee on uus ja uued maantemärgid.
Uus sirgem tee meid jälle teenib auga;
meid keegi kohtab, keegi läheb mööda.
Ja vanad postid nagu valged raugad,
selg kühmus, eemalduvad pikkamööda.
Kuid vanad tulbad nagu vana teegi
vaid minnes, minnes jäävad seljataha.
Seepärast - et meid kuskil ootaks keegi,
peab alati meist keegi jääma maha.
Rudolf Rimmel
No comments:
Post a Comment