Lävel

Veel olen laps, kes päiksekiiri püüab
ja virveid veel.
Mind tuulehoogki nimepidi hüüab
nii tihti veel.

Veel olen laps, kel, nähes lepalindu,
kõik meelest kaob,
pihk haarab õhku, silmad täis on indu
ja süda taob.

Veel olen laps, kes kõige järel ruttab,
mis särav näis,
kes näoli maas üht õit võib taga nutta,
peod lilli täis.

Ellen Niit

*100 luulepärli (loeb Inga Salurand)