Kõik mandrid on tõusnud merest,
kõik maad on olnud rannad,
kuigi meri neid enam ei mäleta.

Meie kõik seisame saarel,
kuigi me randa ei näe.

Vikerkaar, vikerkaar, kus on su algus?

Iga jalatäis maad on kellegi jälg,
iga peotäis mulda on kellegi käsi,
mis pudenend kellegi käest.

Valged tiivad, mustad tiivad -
öö ja päev, suvi ja talv,
tuhat aastat kui ainus silmapilk.
Kas kuuled: Üks linnuke laulab!

Kes olen mina,

et ma mõõdaksin loomispäevade pikkust?

Karl Ristikivi
Inimese teekond. 1972.